„Noh, mis siis,“ ütles ta. „Võib olla, pole tõepoolest asi veel nii halb.“
Ta hakkas rohtu võtma ja arsti käskusid täitma, mis kuse uurimise tagajärjel muutusid. Kuid siin juhtus nõnda, et selles uurimises ja selles, mis temale pidi järgnema, sündis mingisugune segadus. Arsti eneseni ta ei pääsenud, aga tuli ilmsiks, et midagi muud tehti, kui arst temale oli ütelnud, — kas unustas arst ära, valetas ta või varjas ta midagi.
Aga Ivan Iljitsch hakkas siiski punktipäält arsti käskusid täitma ja selles käsutäitmises leidis ta esiotsa tröösti.
Pärast arsti juures käimist sai Ivan Iljitschi päätegevuseks arsti käskude punktipäälne täitmine tervisehoidmises, arstirohtude sissevõtmine, oma valu tähelepanemine ja terve oma organismuse tegevuse silmaspidamine. Ivan Iljitschi päähuviks saivad inimeste haigused ja inimeste tervis. Kui tema juuresolekul räägiti haigetest, surnutest, tervekssaanutest, iseäranis aga sarnasest haigusest, mis tema oma meelde tuletas, kuulatas ta hoolega, äritust varjata püüdes, küsis lähemalt järele ja võrdles oma haigusega.
Valu ei vähenenud; aga Ivan Iljitsch püüdis enesest võitu saada ja ennast mõtlema panna, et tal parem on. Ja ta võis ennast seni petta, kuni midagi ei olnud, mis teda oleks äritanud. Aga niipea kui naisega mingisugune sekeldus tuli, teenistuses nurjaminek juhtus või vindimängul halvad kaardid kätte anti, kohe tundis ta oma haiguse tervet mõju: varemalt oli kordi, kus ta need halbtused ära kannatas, oodates, et ta nad hääks teeb, nendest võitu saab; nüüd riisus aga iga nurjaminek temalt jõu ja ajas ta meeleheitmisele. Ta ütles enesele: juba hakka-
