Mine sisu juurde

Lehekülg:Ivan Iljitschi surm. Tolstoi-Tammsaare 1914.djvu/45

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
IVAN ILJITSCHI SURM
45

Oli väike vigur ja see vigur pesitses umbsoolikas. See kõik võis paraneda. Tuleb ühe elundi jõudu suurendada, teise tegevust nõrgendada, sünnib kokkutõmbumine ja kõik läheb hääks. Ivan Iljitsch jäi lõunalauale pisut hiljaks. Ta sõi lõunat, ajas juttu, aga hulk aega läks enne ära, kui tal tahtmine tuli oma tuppa tööle minna. Viimaks läks ta kabinetti ja hakkas kohe tööle. Ta luges kohtuasju, töötas, kuid see teadmine, et temal edasilükatud, tähtis südame pääl seisev asi on, millega ta pärast ametisse astub, ei annud talle rahu. Kui ta kohtuasjad oli lõpetanud, tuli talle meelde, et see tähtis asi on — mõtted umbsoolika üle. Kuid ta ei hakanud mõtlema, vaid läks teed jooma. Olivad võõrad, vesteti juttu ja mängiti klaverit, lauldi; kohtu-uurija oli siin, see soovitud tütre peigmees. Nagu Praskovja Feodorovna tähendas, saatis Ivan Iljitsch selle õhtu rõõmsamalt mööda kui harilikult, kuid sellegi pääle vaatamata ei unustanud ta silmapilgukski, et temal edasilükatud tähtsad asjad korda ootavad — mõtted umbsoolika üle. Kell üksteistkümmend jättis ta jumalaga ja läks magama. Sest ajast saadik, kus ta haige oli, magas ta üksi kabineti kõrval väikses toas. Ta läks, võttis enese riidest lahti ja võttis Zola romani, aga ta ei lugenud seda, vaid mõtles, ja mõttekujutuses sündis soovitud umbsoolika paranemine. Tõmbus kokku, heitis välja, korralik tegevus seati jalale. „Jah, see on kõik nõnda," ütles ta iseeneses. „Ainult vaja on loodust aidata.“ Tal tuli arstirohi meelde, ta tõusis üles, võttis rohu sisse, heitis selili, pani tähele, kui hästi see rohi mõjub ja kuidas ta valu hävitab. „Vaja ainult korralikult teda sisse võtta ja kahjulikkude mõjude eest hoida; juba