olevus: ta oli Vanja ja tal oli mamma, papa, Mitja ja Volodja, mängukannid, kutsar, lapsehoidja, pärast Katakene, kõik rõõmud, mured, lapse- ja noorepõlve ning täiskasvanud ea vaimustused. Armastas Cajus laigulisest nahast tehtud pallis sedasama haisu, mida temagi, Vanja? kas Cajus niisama ema kätt suudles ja Cajusele ema siidiriided niisama kahisesid? kas ta õiguseteaduse-koolis kookide pärast mässama hakkas? kas Cajus nõnda armastas? kas Cajus nõnda istumist juhatas?
Jah, Cajus on tõesti surelik, tema peabki surema, kuid mina, Ivan Iljitsch, kõigi oma tundmustega ja mõtetega, mina olen hoopis teine asi. Ja on võimata, et mina peaksin surema. See oleks liig hirmus.
Nõnda tundus temale.
„Peaksin mina niisama surema kui Cajuski, siis teaksin ma seda, mulle ütleks seda sisemine hääl, kuid mitte midagi sarnast ei olnud minus; niihästi mina kui ka kõik mu sõbrad — meie mõistsime, et see sugugi nõnda pole kui Cajusega. Aga nüüd!“ ütles ta iseenesele. „Ei või olla, aga on. Kuidas see tuleb? kuidas seda mõista?“
Ja ta ei suutnud sellest aru saada ning ta püüdis seda mõtet kui vale, ebaõiget ja haiglast eemale tõrjuda, teda õigete, tervete mõtete abil kõrvale ajada. Kuid see mõte — mitte ainult mõte, vaid kogu tõelikkus ise — tuli jällegi uuesti tagasi ja jäi tema ette seisma.
Korda mööda kutsus ta selle mõtte asemele teised mõtted, sest ta lootis nendest tuge leida. Ta püüdis nende mõttekäikude juurde tagasi pöörata, mis varemalt tema eest surmamõtteid varjasi-
