Tema järele puges ka gümnasiumi õpilane, vaeseke, uues mundris sisse; ka tema kandis kindaid ja silmade alused olivad tal hirmsasti sinised, mille tähendust Ivan Iljitsch teadis.
Poeg tundus temale ikka haledana. Ja tema kaastundlik nägu oli hirmunud. Ivan Iljitschile näis, et pääle Gerassimi Volodja üksi teda mõistis ja halatses.
Kõik võtsivad istet ja küsisivad tervise üle järele. Vaikus. Liisa küsis emalt midagi binokli kohta. Ema ja tütre vahel sündis sõnavahetus, kuhu teine neist binokli oli pannud. Oli piinlik.
Feodor Dmitrievitsch küsis Ivan Iljitschilt, kas ta Sarah Bernard'i on näinud. Ivan Iljitsch ei saanud esiteks küsimisest aru, pärast aga ütles ta: „Ei, aga teie olete näinud?“
„Jah, Adrienne Lecouvrear'is.“
Praskovja Feodorovna ütles, et ta iseäranis hää just selles olevat. Tütar vaidles vastu. Jutt läks tema mängu iluduse ja loomutruuduse pääle, — see oli seesama jutt, mis alati sekssamaks jääb.
Jutuvestmise keskel heitis Feodor Dmitrievitsch pilgu Ivan Iljitschi pääle ja jäi vait. Ka teised vaatasivad ja jäivad vait. Ivan Iljitsch vahtis hiilgavail silmil oma ette, nähtavasti nende pääle pahandades. Seda oli vaja hääks teha, kuid polnud kuidagi võimalik. Vaja oli kuidagi vaikimisest üle saada. Ükski ei julenud katset teha ja kõigil hakkas hirm, et kuidagi see viisakas vale katkneb ja selgeks saab see, mis olemas on. Liisa katsus kõige enne. Tema lõpetas vaikimise. Ta tahtis seda varjata, mida kõik tundsivad, kuid andis endid välja.
„Siiski, kui sõita, siis oleks aeg juba,“ — üt-
