tahtis veel öelda „jumalaga“, aga kuuldus midagi muud, ja et tal tehtud vea parandamiseks jõud puudus, siis lõi ta ainult käega, teades, et küll see mõistab, kellel seda vaja.
Ja äkitselt sai talle selgeks, et see, mis teda piinas ja välja ei tulnud, korraga kõik välja tuleb, kahest, kümnest, kõigist külgedest välja tuleb. Neist on kahju, on vaja nõnda teha, et neil valus poleks. Vaja päästa neid ja iseennast kannatusest. „Kui hää ja lihtne,“ mõtles ta. „Aga valu?“ küsis ta eneselt. „Kuhu tema saab? Noh, valu, kus sa oled?“
Ta jäi kuulatama.
„Jah, näe kus ta on. Mis siis, las valu olla.“
„Aga surm? Kus tema on?“
Ta otsis oma harilikku surmahirmu ja ei leidnud teda. Kus ta on? Missugune surm? Ei olnud hirmu, sest et surma ei olnud.
Surma asemel oli valgus.
„Ah, vaat' mis!“ sõnas ta korraga valjult. „Missugune rõõm!“
See kõik sündis silmapilgu vältusel ja selle silmapilgu tähendus ei muutunud enam. Juuresolejatele aga kestis tema surmavõitlus veel kaks tundi. Tema rinnas loksus midagi; tema kurnatud keha vapustasivad värinad. Siis jäi loksumine ja rögisemine ikka vähemaks.
„Lõpetatud!“ ütles keegi tema kohal.
Ta kuulis neid sõnu ja kordas neid oma südames. „Lõpetatud on surm,“ ütles ta iseeneses.
„Teda ei ole enam.“
Ta tõmbas hinge tagasi, jäi poolel ohkel peatama, sirutas ja suri.
