võida oma ülesannet nende vaprate rüütlite vastu seega lõpetada, kuid olles tõesti, nagu ma iseend nimetan, pärandusetu, siis palun ma teie isandaid nii lahked olla ja oma varustust ning täkke lunastada, et ma võiksin seda tasuda, mida ma vaevalt omaks tohin nimetada.“
„Meile on kohuseks tehtud, et me igaüks,“ vastas Reginald Front-de-Boeufi kannupoiss, „teile oma hobuse ja varustuse eest sada tsehiini pakuksime.“
„Sellest on küllalt,“ ütles pärandusetu rüütel; „poole sellest summast sunnib mind mu seisukord vastu võtma; ülejäänud poolest summast jagage pool eneste keskel, härrad kannupoisid, teine pool andke heerolditele, laulikuile ja teendritele.“
Kannupoisid tõmbasid mütsid peast ja kummardusid alandlikult, nõnda oma sügavat tänu avaldades seesuguse viisakuse ja helduse kohta, mida nii harva näidatakse, vähemalt mitte nii suurel määral. Peale seda pöördus pärandusetu rüütel Brian de Bois-Guilberti kannupoisi Baldwini poole. „Teie isandalt,“ ütles ta, „ei võta ma varustust ega nende lunastust vastu. Ütelge temale minu nimel, et meie võitlus pole veel lõpetatud ja et see ei lõpe enne, kui oleme võidelnud niihästi oda kui ka mõõgaga, jalgsi kui ka ratsa. Selleks surmlikuks võitluseks kutsus ta ise mu välja ja mina ei unusta seda väljakutset. Seni aga olgu ta kindel, et mina teda tema kaaslaste sarnaseks ei saa pidada, kellega võib viisakusi vahetada, vaid et mina ennast temaga verivaenluses tunnen seisvat.“
„Minu isand,“ vastas Baldwin, „oskab vihale vihaga, hoobile hoobiga ja viisakusele viisakusega vastata. Kuna aga teie halvakspanevalt loobute tema hobuse ja varustuse eest lunastust vastu võtmast, nagu tegite seda teistega, siis pean ma hobuse kui ka varustuse siia jätma, sest ma olen kindel, et mu isand enam üht ega teist ei tarvita.“
„Teie rääkisite hästi, kannupoiss,“ ütles pärandusetu rüütel, „hästi ja julgelt, nagu kõlbab rääkida sellel, kes vastab oma puuduva isanda eest. Aga ometi ärge jätke hobust
112
