lusväljale ja asusid kahekordselt üksteise vastu rinda, selle keskel esimeses reas juhid, kes alles siis oma paigale läksid, kui võitlusrind korraldatud ja igamees oma kohal.
Oli ilus, kuid ühes sellega ka kohutav vaadata nii paljusid vapraid, heade hobustega ja kallite sõjariistadega võitlejaid, kes valmis olid nii hirmsale kokkupõrkele, istudes raudkujudena oma sõjasadulais ja oodates kokkupõrke märguannet sama kärsitusega nagu nende tõulised täkudki, kes hirnudes maad kraapisid ja nõnda oma püsimatust ilmutasid.
Rüütlid hoidsid oma pikad odad alles püsti, nende otsad hiilgasid päikesepaistel, ja lipud, millega nad endid ehtinud, lehvisid üle kiivrituttide. Nõnda jäid nad senikauaks, kui marssalid olid hoolega read üle vaadanud, et mõlemal pool oleks just määratud arv võitlejaid. Arv leiti täpne olevat. Marssallid taganesid siis võitlusväljalt ja William von Wyvil hüüdis müriseval häälel signaalisõnad: Laissez aller![1] Nende sõnade juures puhusid pasunad, võitlejate odad langesid võitlusvalmis, kannused suruti hobustele külge ja esimesed read tormasid tuhatnelja teineteisele vastu ning põrkasid keset välja raginaga vastastikku, mis oli kuulda veel penikoorma kaugusel. Nüüd astusid ka teise rea ratsanikud ettepoole, et võidetuid toetada ja järgida oma meeste võitu.
Kokkupõrke tagajärge polnud kohe näha, sest paljude hobukapjadega tõstetud tolm tumestas õhu, ning alles minuti pärast võisid kohkunud vaatajad seletada, mis sündinud. Õhu selgimisel paistis, et pooled rüütlid mõlemal pool olid sadulast maas, mõned vastase osavuse, teised selle kehalise raskuse ja tugevuse tõttu, mis oli rabanud jalust hobuse kui ka mehe; mõned olid juba uuesti püsti ja asusid oma vastastega käsitsivõitlusse; mõned olid kummalgi pool haavatud, püüdsid sallide abil verejooksu peatada ja katsusid võitlusmöllust tagasi tõmbuda. Ratsarüütlid, kelle odad metsikul kokkupõrkel enamasti murdunud, võitlesid nüüd mõõkadega,
- ↑ Las käia.
133
