See avaldus igal õnnepöördel valjus karjumises, kuna silmadega sedavõrt võitlusvälja küljes riputi, nagu oleksid pealtvaatajad ise need, kes seal nii ohtralt sadavaid hoope jagavad ja vastu võtavad. Iga vaheaja järel kostsid heeroldite hüüded: „Võidelge edasi, vahvad rüütlid! Mees sureb, aga au jääb! Võidelge edasi, surm on parem kui kaotus! Võidelge edasi, vahvad rüütlid! sest säravad silmad vaatavad teie tegusid!“
Kõigi vahelduvate võitlussündmuste seast püüdsid vaatajate silmad leida mõlema rühma juhte, kes võitlusmöllu seganedes oma mehi sõna kui ka eeskujuga katsusid ergutada. Mõlemad avaldasid suurt vaprust tegudes ja nii Bois-Guilbert kui ka pärandusetu rüütel ei leidnud võitlejate hulgast omale õiget vastast. Vaheldumisi püüdsid nad teineteisega kokku saada, milleks kihutas vastastikune vaenlus ning teadmine, et ühe partei juhi langemine sama partei kaotust tähendaks. Kuid möll ja segadus oli nii suur, et alguses nende püüded kokku saada kõik tühja läksid, kuna neid ju nende pooldajate agarus korduvalt lahutas, kellest igaüks kõigest väest püüdis au osaliseks saada, et ta oma jõudu vastase rühma juhiga mõõtnud.
Kui aga võitlusväli nende tõttu, kes end selle äärmisse otsa surutuse tagajärjel võidetuks tunnistasid või kes kuidagi muidu olid võitlusvõimetuks tehtud, juba harvaks muutus, said tempelhärra ja pärandusetu rüütel viimaks käsitsi kokku kõige selle ägedusega, mis võib tuua verivaenlusega ühendatud võistlus au pärast. Nende osavus hoopide andmises kui ka hoopide tagasitõrjumises oli nii suur, et pealtvaatajad üksmeelselt mõlemale tahes või tahtmata pidid kiitust avaldama, väljendades nõnda oma vaimustust ja imetlust.
Kuid sel silmapilgul oli pärandusetu rüütli rühma seisukord halb. Front-de-Boeufi hiiglakäsi ühel ja Athelstane kaaluv tugevus teisel tiival surus kõik ettesattuva maha ja pillas laiali. Leides endid oma vaenlastest vabad tuli neil kahel nähtavasti korraga mõte, et nad oma parteile kõige rohkem tulu toovad, kui nad oma juhile võitluses tema vas-
135
