tele ruumi andma.“ Kui ta nõnda rääkis, muutis ootamata sündmus päeva saatuse.
Pärandusetu rüütli rühmas oli musta varustusega võitleja, kes istus musta hobuse seljas, keha poolest tüse ja kasvu poolest pikk, kogu poolest aga võimas ja tugev, nagu loomgi, kes teda kandis. See ilma mingisuguse deviisita rüütel oli tänini vähe huvi äratanud, võites nähtava kergusega need, kes temale kallale tungisid, kuid ilma et oleks oma võidu tagajärgi kasutanud või ise kellelegi kallale tunginud. Lühidalt, tänini oli ta turniiril enam pealtvaataja kui kaasavõitleja, missugune teguviis talle publikumi poolt nimeks tõi Le Noir Fainéant — Must Logard.
Nähes, et tema rühma juht niisuguses kitsikuses, näis see rüütel silmapilguks oma ükskõiksuse heitvat. Ja oma puhanud hobusele kannuseid andes tuli ta kõuena pärandusetule rüütlile appi, hüüdes pasunapõrinal: „Desdichado, abi tuleb!“ Oligi viimne aeg, sest kuna pärandusetu rüütel tempelhärrale kallale tungis, tõstis Front-de-Boeuf oma mõõga tema tabamiseks, aga enne kui see sai sündida, andis must rüütel mõõgatõstjale pähe hoobi, mis kiivrilt libisedes peaaegu muutumata jõul hobust peavarjule tabades niihästi ratsaniku kui ka ratsu uimastatult maha sirutas. Siis pööras Le Noir Fainéant oma hobuse Athelstane von Coningsburghi vastu ja kuna tema oma mõõk Front-de-Boeufiga kokku põrgates oli murdunud, siis kiskus ta tüseda saksilase käest tema praegu keerutatud sõjakirve ja andis talle sellega niisuguse hoobi kiivrile, et ka see meelemärkuseta maha langes. Kui ta selle kahekordse võidu oli teostanud, mille eest teda seda enam kiideti, mida ootamatumalt see sündis, näis ta jällegi endise logardilise iseloomu omandavat ja sõitis pikkamisi võitlusvälja põhjapoolsesse otsa, jättes juhi Brian de Bois-Guilbertiga oma võitlust lõpetama. See polnud enam nii raske kui esiti. Tempelrüütli hobu oli palju verd kaotanud ja ei suutnud põrkele pärandusetu rüütliga vastu panna. Brian de Bois-Guilbert veeres maha ja ei suutnud kuidagi oma jalgu jalaraudadest vabastada. Tema vastane kargas
137
