Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/141

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


panu, vaid paljastasid ta pea kiivririhma katkilõikamisega ja krae sidemete lahtipäästmisega. Kui kiiver ära võeti, tulid nähtavale hästivormitud, kuid päikesekõrvetatud umbes kahekümneviie-aastase noormehe näojooned, mida ümbritsesid ilusad, lühikesed juuksed. Tema nägu oli surnukahvatu ja paarist kohast verega määritud.

Vaevalt oli Rowena teda näinud, kui ta kergelt karjatas, kuid silmapilk kogus ta endas peituva energia ja enesevalitsuse ning kuna ta alles sisemise erutuse tõttu tervest kehast varises, pani ta kummardunud pähe hiilgava pärja, mis oli määratud tänase päeva autasuks, ja rääkis selgelt ning arusaadavalt järgmised sõnad: „Mina annan teile, härra rüütel, selle pärja vapruse märgina kui tänase päeva võitjale.“ Ta näis silmapilgu peatuvat ja lisas siis kindlalt juurde: „Ja kunagi pole rüütelpärg võinud auväärilisemat pead kroonida.“

Rüütel kummardus ja suudles kuninganna kätt, mis tema vaprust oli tasunud, siis kummardus ta veel madalamale ja langes neitsi jalge ette maha.

Jahmatus oli üldine. Cedric, kes äkki oma äraaetud poega nähes tummaks muutus, tormas nüüd ettepoole, nagu tahaks ta teda Rowenast lahutada. Kuid see oli juba marssalite poolt teostatud, kes von Ivanhoe minestuse põhjust aimates teda tõttasid varustusest vabastama, leides, et odaots tema rinnakattest läbi tunginud ning teda küljest haavanud.



Kolmeteistkümnes peatükk.

„Ette, oh mehed!“ Atreidilt kuuleb ilm,
„Et teid võiks näha rahvahulga silm;
See, kes nüüd osavuses või ka nõul
Siin teised võidab kangelase jõul,
Paarkümmend härga maksva lehma saab,
Kui noole teistest kaugemale a’ab.“
Ilias.

Vaevalt oli Ivanhoe nimi lausutud, kui ta juba suust suhu lendas selle agaruse ja kiirusega, mis on omane ainult uudishimule. Varssi oli see nimi juba printsi ringkonnas, kelle


141