kõik oma lubadused ja tõotused täidab, mis ta oma sulasele ja vasallile annud.“
„Seda tahame meeles pidada,“ ütles prints Johann, „ja silmapilk tegevusse astuda: meie seneshall kutsugu leedi Rowena ühes tema saatjatega — see tähendab ühes tema valvurmatsi ja Saksi härjaga, kelle must rüütel turniiril maha paiskas, tänaõhtusele pidule. — De Bigot,“ lisas ta oma seneshallile juurde, „meie selle teiskordse kutse sõnastad sa nii viisakalt, et sa uhked saksilased lepitad ja neil võimatuks teed uuesti meie kutsest loobuda, ehk küll, Becketi luude nimel, viisakus nende vastu on pärlite heitmine sigade ette.“
Nende sõnade peale tahtis prints Johann märku anda võitlusväljalt lahkumiseks, kui väike kirjatäht talle pihku pisteti.
„Kust see on?“ küsis prints Johann toojale otsa vaadates.
„Võõrsilt, mylord, aga kust, seda ma ei tea,“ vastas tooja, „Keegi prantslane tõi, ütles, tema sõitnud ööd ja päevad, et seda teie kõrguse kätte tuua.“
Prints vaatas toodud kirja lähemalt ja silmitses siis pitserit, mis kinnitas kirja siduva siidpaela ja kandis kolme liilia kuju. Siis avas Johann kirja suure ärevusega, mis nähtavalt suurenes, kui ta kirjas leiduvaid sõnu luges:
„Ole valvel, sest lõvi on ahelast päästetud!“
Prints muutus surnukahvatuks, vahtis esiti maha ja siis taeva poole, nagu oleks ta oma surmaotsust lugenud. Esimesest jahmatusest toibudes tõmbas ta Waldemar Fitzurse ja de Bracy kõrvale ning näitas kirja neile korda mööda.
„See tähendab,“ lisas ta väriseval häälel juurde, „et minu vend on vabaks saanud.“
„See võib valesõnum olla või võltsitud kiri,“ ütles de Bracy.
„See on Franzi enda käekiri ja pitser,“ vastas prints Johann.
„Siis on aeg,“ ütles Fitzurse, „et me oma partei Yorki või kuhugi teise keskkohta ühe juhi alla koondame. Mõne
144
