tada, kes temaga pühale maale ei läinud. Tema tuleb kõiki neid kohutavale vastutusele võtma, kes tema äraolekul midagi on teinud, milles võiks näha kas seaduste rikkumist või kroonu eesõiguste vastu talitamist. Ta tuleb kätte maksma tempelhärrade ja johanniitlaste ordu liikmeile, kes sõja ajal pühal maal Prantsuse kuninga Filipi poole hoidsid. Lõpuks tuleb ta tagasi, et iga oma venna, prints Johanni, pooldajat kui mässajat karistada. Kardate teie tema võimu?“ lõpetas printsi kaval usaldusmees; „meie tunneme teda kui tugevat ja vaprat rüütlit, kuid nüüd pole enam kuningas Arthuri päevad, kus üksik võitleja võis tervele sõjaväele vastu astuda. Kui Richard tõesti peaks tagasi tulema, siis on ta üksi — ilma pooldajate ja sõpradeta. Tema vaprate rüütlite luud luituvad Palestiina liival. Vähesed tagasitulijad, nagu Wilfred von Ivanhoe, ilmuvad üksikult, vaeselt ja viletsalt. — Ja mis ütlete teie Richardi sünniõigusest?“ jätkas ta vastuseks neile, kes selle peale tähendasid. „On Richardi esisünd kindlam kui Wilhelm Võitja vanema poja Normandia hertsogi Roberti oma? Ja ometi anti rahva hääle kaudu Wilhelm Punasele ning Heinrichile, tema teisele ja kolmandale vennale eesõigus. Robertil olid kõik teenused, mis on Richardilgi. Ta oli julge rüütel, hea juht, suuremeelne oma sõprade ja kiriku vastu ning kõige krooniks veel ristisõitja ja püha haua võitja. Ja ometi suri ta pimeda ning viletsa vangina Cardiffi lossis, sest ta astus rahva tahtmisele vastu, kes ei soovinud, et see vürst tema üle valitseks. Meil on õigus,“ ütles ta, „kuninglikust verest printsi valida, kes kõlbaks kõige paremini kõrgema võimu hoidjaks, see tähendab,“ parandas ta oma sõnu, „me valime selle, kelle valik aadlisoole kõige kasulikum. Mis puutub isiklikesse omadustesse,“ lisas ta juurde, „siis on võimalik, et prints Johann seisab oma vennast Richardist madalamal, kuid seda silmas pidades, et viimane tuleb, kättemaksmise mõõk käes, kuna aga esimene oma peos hoiab tasu, eesõigusi, rikkust ja au, siis pole kahtlust, kumb on see kuningas, keda aadel täie teadmisega peab toetama.“
162
