Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/165

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


sellepärast ei või prints Johann ühelegi õigust keelata, keda tema armualused haavavad.“

„Tehku seda, kui söandab,“ ütles de Bracy, „küllap ta siis peagi aru saab, missugune vahe on minu julgete odade ja saksi argade matside vahel. Kuid ma ei arva, et mind nii kergesti ära tuntaks. Kas ei ole ma selles ülikonnas kõige julgem metsavend, kes kunagi oma sarve puhunud? Vägivalla süü jääb Yorkshire metsade röövlite kanda. Mul on kindlad luurajad sakside kannul. Täna öösi magavad nad püha Wittoli ehk Witholdi kloostris või kuidas nad seda Burton-on-Trenti püha Saksi matsi nimetavad. Järgmise päeva teekond toob nad juba meie võimu piirkonda ja seal langeme kui kullid neile kallale. Kohe peale seda ilmun ma oma harilikus kujus, mängin viisakat rüütlit, päästan õnnetu ja kurvastatud iluduse tema röövlite karedaist käsist, viin ta Front-de-Boeufi lossi või tarvilikul korral ka Normandiasse ja ei näita teda enne tema sugulastele, kui ta on Maurice de Bracy mõrsja või abikaasa.“

„Imeline tark plaan,“ ütles Fitzurse, „ja nagu ma arvan, mitte täiesti sinu oma väljamõtelus. Kuule, ole avalik, de Bracy, kes oli sulle selles leiduses abiks? ja kes aitab seda kavatsust teostada? Sinu oma salk on ju Yorkis.“

„Hea küll, kui sa just teada tahad,“ ütles de Bracy, „see oli tempelhärra Brian de Bois-Guilbert, kes selle plaani välja haudus ja minus Benjamini suguvõsa ettevõtte elustas. Kallaletungimisel aitab tema mind ja tema ning ta kaaslased peavad röövleid mängima, kelle võimusest minu vapper käsi pärast riiete vahetamist ilusa daami peab vabastama.“

„Minu õndsuse nimel,“ ütles Fitzurse, „see plaan teeb teie ühisele tarkusele au, kuid sinu aru, de Bracy, ilmneb eriliselt selles, et sa daami oma auväärt kaaslase kätte jätad. Teda saksi sõprade käest ära võtta, see ehk õnnestub sul, aga kuidas sa tema pärast seda Bois-Guilberti küüsist päästad, see on juba palju kahtlasem. Kullina on ta harjunud oma saaki kinni napsama ja teda ka kinni hoidma.“


165