„Nõudnud!“ hüüdis munk; „oota ainult, kuni ma selle halli kuue rohelise vammusega vahetan, ja kui ma siis kepi sinu pea ümber ei pane virru lööma, pole ma ustav munk ega tubli metsavend.“
Seda rääkides tõmbas ta mungakuue seljast, mille alt nähtavale tuli linane rüüd ja aluspüksid; nende peale ajas ta ruttu rohelise vammuse ja samasugused püksid. „Palun, seo mu paelad kinni,“ ütles ta Wambale, „oma vaeva eest saad tasuks karika sekti.“
„Suur tänu sekti eest,“ ütles Wamba, „aga arvad sa, et on seaduslik, kui ma sinu aitan vagast pagulasest patuseks metsavennaks muuta?“
„Ära karda,“ ütles pagulane, „ma pihin oma rohelise vammuse patud hallile mungakuuele ning kõik on jällegi korras.“
„Aamen!“ vastas naljahammas, „peenerõivalisel patukahetsejal olgu kotiriideline pihti-isa, ja ehk võib teie kuub ka minu laigulise vammuse patud andeks anda.“
Nende sõnadega aitas ta mungal need paljud paelad kinni köita, mis ühendasid püksid vammusega.
Kuna nemad nõnda ametis olid, viis Locksley rüütli pisut kõrvale ja ütles temale: „Ärge salake, härra rüütel, teie olite see, kes otsustas inglaste võidu välismaalaste üle Ashby turniiri teisel päeval.“
„Ja mis sellest järgneb, kui teie õieti aimate, tubli vabamees?“ vastas rüütel.
„Niisugusel korral peaksin teid nõrgema partei sõbraks,“ vastas vabamees.
„See oleks vähemalt vapra rüütli kohus,“ vastas must rüütel, „ja hea meelega ei tahaks ma, et minust teisiti mõeldaks.“
„Minu otstarbel,“ ütles vabamees, „peaksite olema sama hea inglane kui rüütelgi, sest see, millest mina tahan rääkida, puutub tõepoolest iga ausat meest, kuid iseäranis ustavat sündinud inglast.“
206
