Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/229

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


seintelt alla, paiguti oli päike nad pleegitanud või ajahammas hävitanud. Kuigi see ruum oli nõnda siis korratus olekus, ometi oli see kõige kohasem Saksi pärija asumiseks ja siia jäeti ta oma saatuse üle järele mõtlema, kuni selle õudse draama näitlejad jõudsid osad eneste vahel ära jaotada. See sündis ühisel nõupidamisel Front-de-Boeufi, de Bracy ja tempelhärra vahel, kus kaua nende tulude üle vaieldi, mida igaüks sellest julgest ettevõttest pidi saama, ja kus viimaks õnnetute vangide saatus kindlaks määrati.

Oli umbes lõuna aegu, kui de Bracy ilmus, kelle heaks terve ettevõte alguses kavatseti ja kes nüüd tuli, et oma eesmärgile jõuda leedi Rowena käe ja tema varanduse suhtes.

Vaheaeg polnud tal mitte ainult nõupidamisega kulunud oma kaaslaste seltsis, vaid ta oli ka mahti leidnud, et end tolle aja maitse kohaselt ehtida. Roheline vammus ja näokate olid kõrvale heidetud. Tema pikad, paksud juuksed rippusid ilusais lokkides kallile kasukmantlile alla. Habe oli aetud ja kuub, mis poole reieni ulatus, ning selle hõlmu hoidev ja tugevat mõõka kandev vöö olid kullaga tikitud ning ehitud. Oleme juba tolleaegsete jalanõude imelikule moele tähelepanu juhtinud ja Maurice de Bracy kinga ninad võisid oma liialduse tõttu küll auhinda nõuda, sest nad olid kõverad ja keerud, nagu jäärasarved. Niisugused olid tolleaegse moodsa mehe kehakatted ja käesoleval silmapilgul tõstis nende ehete väärtust märksa rüütli kena kuju ja tema meeldiv teguviis, sest tema kombed said osa hoovkonna liikme viisakusest ja sõduri avalikkusest.

Rowenat teretas ta oma sametist mütsi kergitamisega, mida ehtis kuldne tikandus püha Michaeli kujuga, kes tallab oma jalge alla kurjusvürsti. Viisakalt palus ta leedit istet võtta ja kui see ikka veel püsti seisis, tõmbas rüütel kinda paremast käest ja tahtis teda toolile viia. Kuid Rowena lükkas märguandega selle viisakuse tagasi ja ütles: „Kui ma oma vangikoja ülema ees seisan — ja olud ei lase midagi muud oletada, — siis on vangil kõlvulisem oma otsust seistes kuulata.“


229