väärt, kuid nad on ainult tühi asi sellega võrreldes, mis me maksaksime, kui meie vabana ja tervena siit lossist pääseme.“
„Ilus Palestiina roos,“ vastas röövel, „need ehted on ehtsad, kuid nad ei ole nii valged kui sinu hambad: teemandid on säravad, kuid nemad ei suuda sinu silmega võistelda, ja sest ajast saadik, kus ma seda metsikut ametit hakkasin pidama, tõotasin ma ilule rikkusega võrreldes eesõiguse anda.“
„Ära tee omale niisugust kahju,“ ütles Rebekka, „võta lunastus ja halasta! Kuld võib sulle lõbu osta, meiega halvasti ümberkäimine võib sulle ainult kahetsuse tuua. Minu isa rahuldab hea meelega sinu äärmised soovid ja kui sa targasti talitad, siis võid sa meilt saadud rahaga endale uuesti tee avada ausasse seltskonda — võid muretseda andeksandmise mineviku eksituste eest ning sul pole enam vaja uusi teha.“
„Hästi räägitud,“ vastas röövel prantsuse keeles, sest tal oli nähtavasti raske kõnelust saksi keeles jätkata, milles Rebekka oli rääkima hakanud, „kuid tea, Baca oru särav liilia, et sinu isa on juba vägeva alkeemiku võimuses, kes isegi vangikeldri roostetanud raudvarvad oskab kullaks ja hõbedaks muuta. Auväärt Isaak on riista sisse pandud, kus temast kõik väärtuslik välja destilleeritakse, ilma et selleks vaja oleks minu käske või sinu palveid. Sina pead oma lunastuse ostma ilu ja armastusega ning mingit muud raha ei võta ma vastu.“
„Sa ei ole röövel,“ ütles Rebekka samas keeles, milles temaga räägiti, „ükski röövel poleks niisugust pakkumist tagasi lükanud. Ükski röövel ei tarvita sinu räägitud keelt. Sina pole röövel, vaid normann, võib olla isegi suursugune sündimise poolest. O, siis ole seda ka oma tegudes ja heida endast see ülekohtu ja vägivalla näokate!“
„Ja sina, kes sa nii õieti oskad aimata,“ ütles Brian de Bois-Guilbert mantlit näo eest langeda lastes, „pole mitte tõsine Iisraeli tütar, vaid kõiges, peale nooruse ja ilu, täieline
242
