Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/256

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


kes neid on tulnud päästma. Sellepärast palumegi teid neile preestrit saata, kes nad Jumalaga lepitaks, ja see oleks teie poolt viimne maine heategu neile.“

See kiri pandi kokku ja anti kannupoisi kätte, kes ta väljas ootavale käskjalale edasi toimetas, vastuseks toodud kirjale.

Kuna vabamees nõnda oma ülesande oli täitnud, läks ta oma liitlaste peakorterisse tagasi, mis asus praegu kuskil auväärt tamme all, umbes kolme noolelennu kaugusel lossist. Siin ootasid Wamba ja Gurth ühes oma liitlaste, musta rüütli ja Locksleyga ning lõbusa pagulasega kärsitult vastust oma kirja peale. Ümberringi natukese maa peal oli nii mõnigi vabamees näha, kelle metsamehe-riided ja päevitanud näod nende elukutset lasksid aimata. Enam kui kakssada oli neid juba koos ja lisa pidi varssi saabuma. See, kelle sõna nad pidid kuulama, erines neist ainult sulega mütsi küljes, kuna tema riided, sõjariistad ja varustus muidu samasugused olid.

Peale nende salkade tuli abiks veel halvemini relvastatud jõudusid Saksi elanikkude seast naaberlinnadest, sama ka Cedricu laialdastest asundustest pärispõlvelisi ning orje, et oma isanda vabastamist toetada. Suuremal osal olid sõjariistuks asjad, mida ainult paremate puudusel võitlus-abinõuna tarvitatakse. Kuldiodad, vikatid, vardad ja muud riistapuud olid neil käes, sest normannid keelasid hariliku võitja kavalusega võidetud saksidel mõõga ja piigi tarvitamise. Need põhjused tegid piirajad piiratuile vähem kardetavaks, kui nad muidu oma suure arvu ja vaimustuse tõttu õige asja pärast sõdides oleksid võinud olla. Selle kirju hulga juhtidele antigi nüüd tempelrüütli kiri.

Kõige pealt pöörduti munga poole kirja sisu teada saamiseks.

„Vannun püha Dunstani karjuskepi nimel,“ ütles auväärt vaimulik, „kes rohkem vagu lambaid lauta tõi kui ükski teine vaga mees paradiisis, et ma seda keelemurret teile mitte seletada ei oska, sest tema, olgu ta prantsuse või araabia keel, käib üle minu mõistuse.“


256