Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/28

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Cedric,“ vastas kloostriülem, „Saksi Cedric. — Ütle mulle, hea sõber, oleme meie juba tema asukoha lähedal ja võid sa meile sinna teed juhatada?“

„Teed sinna on raske leida,“ vastas Gurth, kes esimest korda suu rääkimiseks avas, „ja Cedricu perekond läheb aegsasti puhkusele.“

„Aitab, ara räägi nõnda, poiss,“ ütles sõjamees; „neil on kerge jällegi üles tõusta meiesuguste reisijate tarviduste rahuldamiseks, sest meie ei taha tõepoolest endid mitte võõrussõpruse palumiseks alandada, kuna meil ju õigus on käskida.“

„Ma ei tea mitte,“ ütles Gurth tumedalt, „kas ma neile teed oma isanda majasse võin näidata, kes peavarju kui oma õigust nõuavad, mitte aga temas palutud vastutulelikkust ei näe.“

„Tahad sa minuga vaielda, ori,“ ütles sõdur ja oma hobusele kannuseid andes sundis ta tema poolringis üle jalgtee minema, tõstes samal ajal oma ratsapiitsa, et talupoega arvatava häbematuse eest karistada.

Gurth heitis temale metsiku ja kättemaksu-vihase pilgu ja laskis uhke, kuigi aeglase liigutusega käe oma noa peale langeda; kuid kloostriülem Aymeri vaheleastumine, kes oma hobueesliga seakarjuse ja oma kaaslase lahutas, takistas mõeldud vägivalla.

„Püha Maria nimel, vend Brian, teie ei pea arvama, nagu oleksite Palestiinas ja valitseksite paganliste türklaste ning uskmatute saratseenlaste üle; meie saare-elanikud ei armasta hoope, välja arvatud kiriku omad, mis on määratud neile, keda ta armastab. — Ütle mulle, hea sõber,“ pöördus ta Wamba poole ja toetas oma sõnu väikese hõberahaga, „kust läheb tee Saksi Cedricu juurde; sina pead seda teadma ja sinu kohus on seda reisijaile näidata, kuigi nad poleks nii pühast seisusest nagu meie.“

„Tõepoolest, auväärt isa,“ vastas narr, „teie kõrgeaulise kaaslase saratseenline vaim on minu peast kodutee pele-


28