Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/303

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Seda ei pea sa, seda ei tohi sa!“ hüüdis Ivanhoe; „iga võre, iga pilu on varssi vibumeeste laskemärgiks; mõni huupi lastud nool võiks…“

„Olgu ta tervitatud!“ pomises Rebekka, kui ta kindlal sammul paar astet ülespoole läks akna juurde, millest nad rääkisid.

„Rebekka, kallis Rebekka!“ hüüdis Ivanhoe, „see pole neiudele ajaviiteks. Ära mine surma suhu, et sa mu igavesti õnnetuks teeksid, sest mina oleksin selles süüdi; vähemalt varja end selle vana kilbiga ja näita ennast aknal võimalikult vähe.“

Ivanhoe juhatusi imestusväärilise täpsusega täites ja suurt vana kilpi enda kaitseks tarvitades, mille ta vastu akna alumist osa surus, võis Rebekka võrdlemisi hädaohuta väljaspool lossi olevaid sündmusi tähele panna ja Ivanhoele neist jutustada, mida kallaletungijad tormijooksuks teostasid. Tõepoolest oli tema seisukoht vaatlemiseks väga kohane, sest aken asus peaehituse nurgal ja Rebekka ei näinud mitte ainult seda, mis sündis lossi enese ümber, vaid ka väliskindlus, mis esimesele tormijooksule pidi vastu pidama, seisis tema silmade ees. See polnud mitte väga kõrge ja tugev kindlus ja pidi taguväravat kaitsma, kust Front-de-Boeuf hiljuti Cedricu välja oli lasknud. Lossi kraav lahutas selle väliskindluse peakindlusest, nii et kui tema ära pidi võetama, siis võis tema ajutise silla kõrvaldamisega peaehitusest täiesti eraldada. Peaehituse taguvärava vastas oli väliskindlusel uks ja kogu seda ehitust piiras tugev postaed. Siia koondatud kaitsjate arvu põhjal võis Rebekka mõista, et seda paika peeti kõige nõrgemaks, kuna kallaletungijate liikumine sama selgesti laskis aimata, et nemad seda väliskindlust kui kõige nõrgemat punkti oma esimeseks võidu eesmärgiks valinud.

Need tähelepanekud teatas ta ruttu Ivanhoele ja lisas juurde: „Metsaserv näib palistatud vibumeestega, kuigi tänini ainult mõned puude varjult nähtavale on astunud.“

„Missuguse lipu all nad seisavad?“ küsis Ivanhoe.


303