Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/310

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Mis mulle jääb?“ hüüdis Ivanhoe: „Au, tüdruk, kuulsus! See kuldab meie kalmud, palsamib meie nimed.“

„Kuulsus?“ ütles Rebekka. „Ah! on siis roostetanud raudriie, mis vapina seisab sõduri õudsel ja sisselangenud haual, on siis poolkustunud pealkiri, mida harimata munk vaevalt oskab lugeda küsivale palverändajale, küllaldaseks tasuks iga õrnema tundmuse ohverdamise või viletsalt kulutatud elu eest, et teisi viletsaks teha? Või on see nii suur voorus oma tegudega mõne rändava lauliku lihtsate riimide kangelaseks saada, et koduarmastus, õrnemad tundmused, rahu ja õnn ohverdatakse joobnutele matsidele õhtuse õite juures ettekantavate hulkuvate minstrelide laulu eest?“

„Herewardi hinge nimel!“ vastas rüütel kärsitult, „sa räägid, tüdruk, millest sa aru ei saa. Sa tahaksid kustutada rüütliseisuse heleda tule, mis on ainukeseks eraldustunnuseks kõrge ja madala, suursuguse rüütli ja matsi ring metsiku vahel ja mis asendab meie elu meie aust kaugelt, kaugelt madalamale, tõstab meid võidurikkalt piinast, vaevast ja kannatusist kõrgemale, õpetades meid kartma ainult üht halbust — häbi. Sina pole kristlane, Rebekka, ja sina oled võõras neile kõrgetele tundmustele, mis paisutavad suursuguse neitsi rinda, kui ta kuuleb oma armastaja suuri tegusid, mis pühendavad tema armastust. Rüütellikkus, tüdruk, on puhta ja kõrge tundmuse toitja, ta on rõhutute tugi, kurbuste lohutaja ning vägivalla valjas. Ilma temata oleks suursugusus tühine sõnakõlks ja tema on oma mõõga ning piigiga kõige parem vabaduse kaitsja.“

„Tõepoolest,“ ütles Rebekka, „mina olen rahvatõust pärit, kes avaldas julgust oma kodumaad kaitstes, kuid kes pole sõda pidanud isegi alles terve rahvana püsides, välja arvatud ainult kui Jumal seda käskis või kui ta kaitsis oma isamaad rõhumiste vastu. Pasunahääl ei ärata enam Juudamaad ja tema põlatud lapsed on nüüd vaenulise sõjavõimu rõhumise võimetud ohvrid. Sa ütlesid hästi, härra rüütel — seni kui Jakobi Jumal oma valitud rahvale mõnd Kiideoni või uut


310