kui kaitsjaist keegi tohiks müürile ilmuda, ilma et niipalju nooli teda läbi ei pistaks, nagu jõuluküpsises lõhnavaid nelke leidub.“
„Hästi öeldud, tubli vabamees,“ vastas must rüütel, „ja kui teie mind vääriliseks peaksite mingeid kohuseid siin oma peale võtma ja kui mehi leiduks, kes valmis oleksid truule Inglise rüütlile järele tulema — sest nõnda tahaksin end hea meelega nimetada, — siis oleksin valmis neid kõige oma kogemusis omandatud oskusega nende müüride võtmisele juhatama.“
Kuna osad nõnda juhtide vahel olid jaotatud, siis algasid nad esimest kallaletungimist, mille tagajärgedest lugeja juba kuulis.
Peale väliskindluse võtmist saatis must rüütel Locksleyle õnneliku sündmuse kohta sõna, samal ajal teda paludes kaitsjaid sedavõrt silmas pidada, et nad äkilise väljatungimisega kaotatud kindlustust ei saaks tagasi võtta. Seda püüdis rüütel kõigest hingest takistada, sest ta teadis, et tema juhatusel võitlevad mehed olid küll tulised, kuid sõjas harjumatud vabatahtlikud, kes puudulikult varustatud ja distsipliinis vilumata, mispärast nad vanade normanni sõdurite äkilisel pealetungimisel nende parema varustuse ning oskuse tõttu tingimata halvemas seisukorras pidid olema, pealegi veel kus normannidel piirajate agarusele ja kõrgele püüdele vastukaaluks oli sõjameheliku distsipliini ja sõjariistade tarvitamise oskuse teadvus ja kindlus.
Võitluse vaheajal laskis must rüütel valmistada mingisuguse ujuva silla või pika parve, mille abil ta vaenlase vastupanust hoolimata üle kraavi lootis pääseda. See töö nõudis pisut aega, mida juhatajad vähe kahetsesid, sest nõnda leidis Ulrica mahti oma ükskõik missugust plaani nende kasuks teostada.
Kui parv valmis, pöördus must rüütel piirajate poole järgmiste sõnadega: „Ei ole tulu kauemast ootamisest, sõbrad; päike langeb juba lääne poole ja minul on midagi südamel, mis mind järgmiseks päevaks ei luba enam siia jääda. Pea-
323
