Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/343

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

likke andeid lootsid, ümbritsesid Athelstane korjust ja laulsid hümne, kui see pikkamisi ja kurvalt oma vasallide õlgadel Coningsburghi lossi poole liikus, kus ta Hengisti hauda pidi sängitatama, kellest tema sugu arvati põlvnevat. Paljud tema vasallid olid surmast kuulda saades kokku tulnud ja käisid korjuse järel sügava valu ja kurbuse märkides. Jällegi tõusid röövlid püsti ja austasid lahkunut sama üksmeelselt nagu hiljuti elavat iludustki. Preestrite leinalaul ja vaikne samm tuletas neile meelde nende seltsimehi, kes eilistes võitlustes langenud. Kuid niisugune mälestus ei püsi kaua nende hinges, kes elavad juhtumuste- ja hädaohtlikku elu ja enne kui vaimulik laul kaugusse kadus, olid nad juba uuesti oma saagi jaotamisega ametis.

„Vapper rüütel,“ ütles Locksley mustale rüütlile, „ilma teie hea südameta ja võimsa käeta oleks meie ettevõte tingimata äpardunud, ehk olete siis valmis saagi hulgast seda välja valima, mis teile kõige rohkem meeldib, ja mälestama minu kohtupaiga puud?“

„Mina võtan pakkumise vastu,“ ütles rüütel, „nagu ta mulle esitatud, ja palun härra Maurice de Bracy minu võimusesse anda.“

„Ta ongi juba sinu oma,“ ütles Locksley, „ja see on temale õnneks, sest muidu oleks pidanud ta selle tamme kõrgema oksa küljes rippuma ning tõrudena tema ümber niipalju tema vabarühma mehi, kui meie neid oleme suutnud kokku korjata. Nüüd on ta aga sinu vang ja on hädaohuta, kuigi ta tappis mu isa.“

„De Bracy,“ ütles rüütel, „sina oled vaba — mine. See, kelle vang sa oled, ei taha mineviku pärast kätte maksta. Kuid ole ettevaatlikum, muidu võib sinu käsi halvasti käia. Maurice de Bracy, ma ütlen — hoia end!“

De Bracy kummardus sügavasti ja vaikivalt ning oli valmis ära minema, kui vabamehed äkki ta pilke ja põlguse valinguga üle kallasid. Uhke rüütel jäi silmapilk seisma, pöördus ümber, pani oma käed kokku ja hüüdis täies kõrkuses: „Vait, te ulgujad koerad, kes te põdra peale haugute, kui sel


343