appi ei tõtta, selle peksan tema enda vibunööriga oma kaaskonnast minema.“
„Elagu meie juht!“ hüüdsid vabamehed, „ja elagu ka must rüütel ja tema kramplukk! Võiks ta peagi meie abi vajada, et ta näeks, kui valmis meie selleks oleme!“
Nüüd asus Locksley saagi jaotamisele, mida ta kiiduväärt erapooletusega toimetas. Kümnes osa pandi kõrvale kiriku jaoks ja heategevuse otstarbeks; üks osa määrati ühiskonna varanduseks, teine osa langenute leskedele ja lastele või nende hingepalveteks, kel omakseid leinama ei jäänud. Ülejäänud saak jagati röövlite vahel nende seisuse ja teenuste kohaselt. Kui arvamised milleski lahku läksid, otsustas pealik osavalt ja meeste poolt võeti see täieliku allaheitmisega vastu. Mitte vähe ei imestanud must rüütel, leides, et mehed, kes väljaspool seadust elavad, ometi nii korralikule ja ühesugusele võimule alistuvad, ja kõik, mis ta siin nägi, rääkis pealiku õiglusest ja arukusest.
Kui igaüks oma saagiosa oli võtnud ja varahoidja nelja tugeva vabamehega üldise varanduse kõrvale toimetanud, jäi kiriku osa alles puutumata.
„Tahaksin meie lõbusa kaplani kohta sõnumeid saada,“ ütles pealik, „tema pole harilikult kunagi puudunud, kui pidi toitu õnnistama või saaki jagama, ja tema peaks meie õnneliku ettevõtte kümnendiku oma hoole alla võtma. Pealegi on mul läheduses üks vaga vend vangina ja ma tahaksin hea meelega munga arvamist selle saatuse otsustamises kuulda. Kardan tõsiselt endi preestri pärast.“
„Mind kurvastaks see väga,“ ütles must rüütel, „sest mina võlgnen temale tänu lõbusa võõrussõpruse eest kena öö jooksul tema mungakambris. Lähme lossivaremeile, ehk kuuleme seal temast midagi.“
Kui nad alles nõnda rääkisid, kuulutas vabameeste vali kisa selle tulekut, kelle pärast kardeti: ammu enne kostis munga kõmisev hääl, kui tema tüse kuju silma hakkas paistma.
„Andke ruumi, head seltsimehed,“ hüüdis ta, „ruumi oma pühale isale ja tema vangile. Hüüdke veel kord „tere tule- {keskel|345}}
