Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/348

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


mistada. Võtsin ühe nahklähkri õlale, et mõnd neist võrukaeladest otsima minna, kes alati puuduvad, kui üht või teist heategu peab tegema. Äkki märkasin mingisugust kindlat ust. Ahaa! mõtlesin ma, siin peab küll see kõige valitum mahl peituma ja lurjus keldermeister on oma ametis segatuna võtmegi ukse unustanud. Nõnda läksin ma sisse ja ei leidnud muud midagi kui mõned roostetanud ahelad ja selle juudipeni, kes enda kohe mulle ilma mingisuguste tingimusteta vangis andis. Ma kosutasin end sellest uskmata juudi vangistamisest saadud väsimusest kihiseva karikaga ja tahtsin oma vangi ära viia, kui kõlas raksatus raksatuse peale kõuemürinal, kuna üks välistorn maha varises (pagan võtku neid, kes ta nii lohakalt ehitanud) ja minu ees tee kinni pani. Selle torni eeskujul varisesid ka teised tornid raginal maha, nii et ma juba elulootuse kaotasin. Endale auvastaseks pidades, et mina oma elukutses ühes juudiga siit ilmast pean lahkuma, tõstsin juba oma tümika, et tema pealuud purustada, kuid mul hakkas hale meel tema hallidest juustest ja ma lasksin oma relva langeda, et tarvitusele võtta vaimlisi sõjariistu. Ja tõepoolest, püha Dunstani õnnistusel langes seeme hea maa peale, ainult minu oma pea muutus kogu öö ususaladustest rääkides ja nõnda-öelda paastudes (sest mõned sõõmud nahklähkrist, mis minu vaimu teritasid, ei ole väärt meeldetuletamiseks) päris segaseks, nagu ma arvan. Olin täiesti kurnatud. Gilbert ja Wibbald teavad, missuguses seisukorras nad minu leidsid — täiesti kurnatuna.“

„Seda võime tunnistada,“ ütles Gilbert, „sest kui me varemed teelt olime kõrvaldanud ja püha Dunstani abil keldritrepi avanud, leidsime nahklähkri pooleldi tühjana, juudi pooleldi surnuna ja munga enam kui pooleldi kurnatuna, nagu ta ise seda nimetab.“

„Teie, kelmid, valetate!“ hüüdis munk haavatuna; „see olite teie ja te ahned kaaslased, kes nahklähkri tema sisemusest vabastasite, nimetades seda oma hommikujoogiks. Ma oleksin pagan, kui ma seda mitte pealiku kurgu tarvis poleks hoidnud. Kuid mis sest! Juut on ümber


348