Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/350

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Õige, sõber,“ ütles munk oma käemürakat rusikasse tõmmates, „kuid mina annan sulle väikese müksu.“

„Niisuguseid kingitusi ei võta ma vastu,“ ütles rüütel. „Sinu müksu võiksin ma ainult laenuks võtta, kuid ma maksan ta niisuguse liigkasuga tagasi, nagu sinu vang oma äris kunagi pole saanud.“

„Katsun kohe,“ ütles munk.

„Hei!“ hüüdis pealik, „mis sa mõtled teha, hull munk? Tahad sa meie kohtamispuu all tülitsema hakata?“

„Mitte tülitsema,“ ütles rüütel, „see on ainult sõbralik viisakuste vahetamine. Munk, löö, kui julged, mina seisan sinu hoobi ees paigal, kui sina minu hoobi ees samuti lubad seista.“

„Oma raudpotiga oled sa minust paremas seisukorras,“ ütles vaimulik, „kuid pane tähele — sa kukud, kuigi oleksid Koljat või Gath oma metallkiivris.“

Munk paljastas oma pruuni, tugeva käe küünarnukini ja andis mustale rüütlile kõigest jõust hoobi, mis oleks pidanud härja jalust rabama. Kuid tema vastane seisis kindlalt nagu kalju. Kõigi vabameeste suust kõlas karjatus, sest munga hoop oli nende keskel kurikuulus ja vähe oli neid, kes polnud tõsiselt või naljatades tema jõudu tunnud.

„Noh, preester,“ ütles rüütel oma raudkinnast käest tõmmates, „kuigi olen pea poolest paremas seisukorras, siis ei taha ma käe suhtes seda eesõigust mitte; seisa kindlasti, nagu ustav mees kunagi.“

Genam meam dedi vapulatori — pöörsin oma palge löömiseks,“ ütles preester, „ja kui sa mu paigalt liigutad, saad juudi lunastusraha omale.“

Nõnda ütles tüse munk ja asus kangekaelselt lööja ette seisma. Kuid kes võib oma saatusele vastu panna? Rüütli antud hoop oli nii tugev, et munk kõigi pealtvaatajate jahmatuseks üle pea-kaela maha prantsatas. Kuid ta tõusis ilma häbi või vihata jällegi jalule.

„Vend,“ ütles ta rüütlile, „sa oleksid pidanud oma jõu tarvitamises tagasihoidlikum olema. Oleksid sa mu lõualuu


350