seid riideid, ainult selle lõpmatu aupaklikkus suurmeistri vastu näitas, et nende vahel muud midagi ühist ei olnud. Pretseptor — niisugune oli tema aunimi — ei kõndinud mitte suurmeistri kõrval, vaid just nii kaugel tema taga, et Beaumanoir temaga võis rääkida, ilma et vaja oleks pead ümber pöörda.
„Konrad,“ ütles suurmeister, „minu lahingute ja vaevade kallis kaaslane, ainult sinu ustavale rinnale võin ma oma mured usaldada. Sinule üksi võin ma öelda, kui sagedasti ma peale siia kuningriiki jõudmist olen soovinud, et ma oleksin juba lunastatud ja õigete juurde kutsutud. Kogu Inglismaal pole ma veel midagi näinud, mis mulle oleks rõõmu valmistanud, välja arvatud ainult meie vendade hauad selles uhkes pealinnas meie Templi kiriku[1] katuse all. „O, vapper Robert de Ros!“ hüüdsin ma endamisi, heites pilku neile tublidele ristisõdureile, nagu nad nende hauakividel kujutatud. „O, auväärt William de Mareschal, avage oma marmorkamber ja võtke oma juurde puhkama väsinud vend, kes oleks ennemini valmis võitlema tuhande paganaga, kui nägema oma silmaga püha tempelordu lagunemist!“
„Kahjuks on tõsi,“ vastas Konrad Mont-Fitchet, „kahjuks on see liiga tõsi ja ebakorralikkus on meie vendade seas Inglismaal veel suurem kui Prantsusmaal.“
„Nad on ju siin rikkamad,“ vastas suurmeister. „Ole minuga kannatlik, vend, kui ma ennast pean kiitma. Sina tead ju, kuidas mina olen elanud, pidades iga ordumäärust, võideldes kehastunud ja kehastumata saadanaga, murdes maha möirgava lõvi, kes käib ümber ja otsib, keda tema võiks ära neelda, nagu peab tegema iga hea rüütel ja vaga preester, kui ta teda kohtab — vastavalt sellele, mis kirjutab püha Bernard meile oma määruste neljakümneviiendas peatükis Ut leo semper feriatur[2]. Kuid püha templi nimel!
- ↑ Püha Maria kirik Londonis.
- ↑ Lõvi virutatagu alati maha. Teisendatult kordus see lause tempelordu määrustes väga sagedasti, nii et teda peaaegu nende lipukirjaks võiks nimetada.
381
