maal, kus nii paljud mehed oma elu jätavad au pärast, ühtegi ei leidu, kes oleks valmis võitlema õiguse eest. Kuid sellest on küll, et ma Jumala kohut nõuan — siin on mu pant!“
Ta võttis oma tikitud kinda käest ja viskas selle lihtsuse ja auväärilikkuse ilmel näos suurmeistri ette maha, missugune tegu äratas üldist jahmatust ja imetlust.
Kolmekümnekaheksas peatükk.
— Siin on mu pant, |
Isegi Lucas Beaumanoiri ennast oli Rebekka välimus ja teguviis liigutanud. Loomu poolest polnud tema julm või vali inimene, aga vähesed tundmused ja kõrge, kuigi valesti mõistetud arusaamine oma kohustest ning askeediline elu olid tema südame pikkamisi kalestanud. Lisaks tuli veel tema kõrge võim ja oletatud tarvidus uskmatuse ja väärõpetuste hävitamiseks, mida tema eriti oma isiklikuks kohuseks pidas. Tema näojooned kaotasid oma hariliku valjuse, kui ta selle ilusa olevuse peale vaatas, kes üksi ja sõpradeta niisuguse vaimuteravuse ja julgusega iseend kaitsis. Kaks korda lõi ta omale risti ette, nagu kahtleks ta oma südame pehmenemise põhjuse üle, kuna see muidu kõvaks jäi nagu tema mõõga teras. Lõpuks ta ütles:
„Tüdruk, kui see kaastundmus, mis minu südames tõuseb, on sinu kurja kunsti tulemus, siis peab sinu süü suur olema. Kuid ennemini tahan seda loomuliku kalduvuse arvele panna, mis leinab, et nii ilus vorm peab olema kõlvatuse anumaks. Kahetse, mu tütar, tunnista oma nõidus, pöördu oma valeusust, haara selle püha sümboli järele ja kõik läheb hästi niihästi siin kui ka seal. Elades kõige kindlamate määruste järele teatud õe-elu leiad sa aega palvetamiseks ja
414
