tarvitaksin kui tema. Niisugune on kindlasti mu saatus, kui ma sõjariistus sinu kaitsja vastu ei ilmu. Neetud olgu von Goodalricke, kes mulle selle lõksu seadis, ja kahekordselt neetud olgu Albert de Malvoisin, et ta mind takistas seda kinnast ebausklikule tudikesele näkku viskamast, kes võis pealt kuulata nii pööraseid süüdistusi sinusuguse kõrgemeelse ja kena olevuse vastu.“
„Milleks need suured sõnad ja meelitused?“ vastas Rebekka. „Sul oli valida süütu naisterahva verevalamise ja iseoma maiste lootuste ning maise seisukorra vahel. Milleks neid veel segi ajada? Sina oled juba valinud.“
„Ei, Rebekka,“ ütles rüütel pehmemal toonil ja nihkus talle lähemale, „mina pole veel mitte valinud. Ei, pane tähele, mis ma ütlen, sina pead valima. Ilmun ma võitlusväljale, siis pean ma oma nime ja sõjariistade au kaitsma; ja teen ma juba kord seda, sured sina tuleleegis, ilmugu sulle võitleja või mitte, sest pole ju olemas ainustki rüütlit peale Richard Lõvisüda või tema armualuse von Ivanhoe, kes võiks minuga tagajärjekalt võidelda. Ivanhoe, nagu sa väga hästi tead, ei suuda praegu raudriiet kanda ja Richard on võõral maal vangis. Nõnda siis — ilmun ma, siis sured sina, olgugi et su kenadused võiksid mõne tulipea sinu kaitseks võitlusväljale kihutada.“
„Ja mis aitab selle tõsiasja nii sage kordamine?“ ütles Rebekka.
„Palju,“ vastas tempelrüütel, „sest sina pead õppima oma saatust mitmekülgselt vaatlema.“
“Hea küll, siis, pööra lehel teine külg,“ ütles Rebekka, „ja lase mind ka seda vaadata.“
„Kui mina ilmun sinna saatuslikule võitlusväljale,“ ütles Bois-Guilbert, „siis saab sinule osaks pikaldane ja hirmus surm, mille piin on teise ilma piinade sarnane. Aga kui ma mitte ei ilmu, siis olen ma häbistatud rüütel, kes oma au kaotanud ja keda süüdistatakse ühenduses uskmatute ja nõidadega. Kuulus nimi, mis minu läbi veel kõrgemale tõusnud, muutub häbiks ja naeruks. Ma kaotan oma kuulsuse,
429
