Rüütel.
Anna-Marie, päikese tõus,
Anna-Marie, hommik on jõus,
Udu on lahkumas, lindude laul,
Ärka, oh armas, hommiku aul!
Anna-Marie, hommikuga
Ju jahimees tuututab pasunaga
Ja vastu tal kajamas kalju ning laan,
Käes silmapilk, kus ma su äratan.
Wamba.
Oh Tybalt, mu Tybalt, ä’ä ärata veel,
Sest unede padjul mul aelemas meel,
Ei päevaseid rõõmusid võrrelda või
Ma nendega, mis mulle unehõlm tõi.
Las linnuke tõusta ja lõõritada,
Las jahimees sarvega tuututada,
Ma unes küll paremat maitseda saan.
Mu Tybalt, ä’ä usu, et s’ust unistan.
|
„Kena laul,“ ütles Wamba, kui nad olid lõpetanud, „ja ilus moraal, vannun ma oma narrimütsi nimel. Harilikult laulan seda laulu ikka oma seltsimehe Gurthiga, kes on nüüd Jumala ja oma isanda abiga vabamees. Millalgi saime kere peale, sest laul kiskus meid sedavõrt kaasa, et me veel kaks tundi pärast päikese tõusu poolunes asemel lamasime ja laulda kõõrutasime. Sest ajast tunnen kontides alati valu, kui ma seda laulu kuulen. Sellest hoolimata mängisin ma praegu ometi Anna-Marie osa teie rõõmuks, armas härra.“
Naljahammas algas teist laulu, mingisugust naljalaulu, millega rüütel viisi tabades peagi ühines.
Rüütel ja Wamba.
Kolm meest siis lõunast, õhtust, põhjast olid teel,
Kõik laulsid ringmängu-viit,
Et kosida Wycombe leske veel.
Kus lesk, kes poleks meest selle eest kiit?
Üks oli neist rüütel ja Tynedalest tuli ta,
Lauldes ringmängu-viit;
Ta isad, aitüma, ei kuulsuseta;
Kus lesk, kes poleks küll säärast meest kiit?
|
444
