Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/449

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Siis ei taha te mulle enam halba teha?“ küsis Wamba.

„Ütlen, et ei, sa võrukael.“

„Rüütellik sõna pandiks,“ nõudis Wamba, kuna ta ettevaatlikult lähenes.

„Minu rüütellik sõna pandiks, tule ainult lähemale oma narrusega.“

„Noh, siis on vaprus ja narrus jällegi head seltsimehed,“ ütles naljahammas julgesti rüütlile lähenedes. „Tõepoolest, ma ei armasta niisuguseid kõrvakiile, nagu tubli munk enne sai, kui ta keeglina murul veeres. Ja nüüd, kuna narrus sarve kannab, võib vaprus enda jalule ajada ja oma lakka raputada, sest kui ma ei eksi, siis peitub seal tihnikus salkkond, kes meid luurab.“

„Miks te seda arvate?“ küsis rüütel.

„Kaks või kolm korda nägin ma roheliste lehtede vahel kiivrit välgatamas, sellepärast. Oleksid nad ausad mehed, siis oleksid nad teerajal püsinud. See tihnik kõlbab väga hästi püha Nikolause austajaile kabeliks.“

„Tõepoolest,“ ütles rüütel ja sulges näovarju, „teil näib õigus olevat.“

Õigel ajal varjas ta oma näo, sest järgmisel silmapilgul lendas varjupaigast kolm noolt talle vastu pead ja rinda, millest üks talle tingimata peaajju oleks tunginud, kui mitte terasest näovari teda tagasi poleks tõrjunud. Teised kaks põrkasid rinnavarjult ja kilbilt tagasi, mis tal kaelas rippus.

„Tänan sind, tubli relvasepp,“ ütles rüütel. „Wamba, tungime neile kallale,“ ja ta kihutas otseteed tihniku poole. Vastu tormasid talle täie iiliga kuus või seitse sõdurit. Kolm sõjariista põrkasid tema vastu ja purunesid, nagu oleks neil terastorn ees seisnud. Musta rüütli silmad näisid tuld pilduvat isegi läbi näovarju vaatepilu. Sõnulseletamata auväärilikkusega tõusis ta oma jalaraudadel püsti ja hüüdis: „Mis see tähendab, mu härrad?“ Mehed ei annud mingit muud vastust, kui paljastasid oma mõõgad, tungisid igast küljest rüütlile kallale ja karjusid: „Sure, türann!“


449