Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/467

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

selle haruldase ruumiga, kus nad istusid, ilmutades neid nagu endiste Wodani kummardajaina, kes selleks uuesti ellu tõusnud, et leinata oma rahvusliku au hukkumist.

Cedric istus seisuse poolest ühesugusena oma suguvendade seas, kuid kõigi nõusolekul ta näis täna nagu juhi osa etendavat. Richardi sisseastumisel, keda Cedric ainult kui krampluku rüütlit tundis, tõusis ta tõsiselt oma istmelt ja tervitas teda harilikul kombel: Waes hael, samal ajal karikat oma pea juurde tõstes. Kuningas, kes oma alamate kommetega tuttav, vastas tervituse nõutavate sõnadega: Drink hael, ja võttis karika, mille temale ulatas lauaülem. Samuti austati ka Ivanhoed, kes oma isaga vaikides kokku jõi ja harilikkude sõnade asemel kummardus, et hääle kaudu ennast mitte tuntavaks teha.

Kui see sissejuhatav komme oli täidetud, tõusis Cedric üles ja Richardile kätt ulatades viis ta tema väikesesse, lihtsasse kabelisse, mis oli tehtud ühte välissambasse. Et siin peaaegu igasugused avaused puudusid, välja arvatud ainult üsna kitsas õhuauk, siis oleks see ruum päris pime olnud, kui teda mitte kaks tulelonti poleks valgustanud, mille punasel ja suitsusel helgil paistis võlvide all paljaste müüride vahel lihtne kivialtar ning samast materjalist rist.

Selle altari ees seisis surnuraam, mille kummalgi küljel põlvitas kolm preestrit, kes oma roosikrantsi sõrmitsesid ja palveid pomisesid. Selleks hiilgavaks hingeteenistuseks oli lahkunu ema püha Edmundi kloostrile rikkalikult maksnud ja et teenistus oleks täielik, tulid kõik vennad peale jalutu köstri Coningsburghi, kus nad korda mööda, kuus venda igas vahetuses, Athelstane laiba juures vahet pidamata pühi kombeid täitsid, kuna teised sel ajal kehakinnitusest ja lõbustustest osa võtsid. Oma püha valvet ja kohust täites hoidusid mungad silmapilgukski palveile vahet tegemast, et Zernebock, vana Saksi Apollyon, oma küüsi lahkunud Athelstane järele ei võiks välja sirutada. Ka valvasid nad hoolega selle järele, et ükski ilmalik ei puutuks surnurüüd, mida millalgi püha Edmundi matmisel tarvitatud ja mida puutu-


467