Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/469

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


sügavas kurbuses ja leinas. Armas sugulane, usaldan nad teie hooleks, et neil midagi ei puuduks, mida võivad pakkuda need müürid.“

Võõrad kummardusid sügavasti leinava vanema ees ja lahkusid ühes oma võõrussõbralise juhiga.

Teine keerdtrepp viis nad samasugusesse ruumi, nagu oli esimene, mille peal ta otseteed asenes. Sellest toast kostis veel enne ukse avamist vaikne, kurblik leinalaul. Sisse astudes leidsid nad end umbes kahekümne Saksi suuremast soost naise ja neiu keskelt. Neli neidu, juhina Rowena, laulsid lahkunu hingele hümni, millest võisime mõista ainult kaks, kolm stantsi.

Saab mullaks kõik —
Nii eluhõik.
Ja kõdund keha seest
On lahkund hing,
Seal ussid ning
Tolm mängvad peremeest.

Teed tundmata
Peab lendama
Hing valuriigi pool’,
Kus piinaga
Ja vaevaga
Saab puhtaks patuvool.

Oh annaks arm,
Et saatus karm
Ei kaua peaks seal sind
Küll palvega
Ja lauluga
Saab vabaks vangi rind.

Kuna seda laulu lauldi vaiksel ja kurblikul toonil, jagunesid teised naised kaheks hulgaks, millest üks suurt siidist leinariiet, Athelstane surnuraami katet, aja- ja maitsekohaste tikandustega ehtis, teine aga suurest korvist lilli valis ja neist vanikuid punus, mis nagu riiegi oli määratud samuti leinaehteks. Neiude teguviis oli tagasihoidlik, kuigi mitte just sügavalt leinav, aga ajuti pidi mõni vanem naisterahvas


469