kohta käib, mitte aga mõne teise kohta, sest mis minu oma maja ausse puutub, siis ei pea mina kohaseks, et keegi võõras ennast sinna segaks.“
„Seda ei tee ma mitte,“ ütles kuningas mahedalt, „ehk olgu siis niipalju, et see mind huvitab. Aga kuna te mind tänini ainult kui musta krampluku rüütlit olete tunnud, siis tundke mind nüüd kui Richard Plantageneti.“
„Richard von Anjou!“ hüüdis Cedric, taganedes kõige suuremas imestuses.
„Ei, suursugune Cedric, Inglise Richard, kelle kõige sügavamaks huviks, kõige sügavamaks sooviks on Inglise poegade ühendamine. Aga auväärt than, miks ei nõtkuta sa põlvi oma vürsti ees?“
„Kunagi pole nad nõtkunud normanni vere ees,“ ütles Cedric.
„Siis hoia oma auavaldus tagavaraks,“ ütles kuningas, „kuni ma tõendan oma õigust selleks, kaitstes ühesuguselt normanne kui ka inglasi.“
„Vürst,“ vastas Cedric, „mina olen sinu vaprust ja sinu väärtust õieti hinnanud. Ka tean ma, et sa oma õigust Inglise troonile põhjendad oma põlvnemisega Matildast, Edgar Athelingi vennatütrest, Šoti Malcolmi tütrest. Ent Matilda, kuigi ta põlvnes Saksi kuninglikust verest, polnud riigitrooni pärija.“
„Suursugune than, ma ei taha sinuga oma õiguste üle vaielda,“ ütles Richard vaikselt, „kuid lase silmad enda ümber käia ja ütle, kelle õigused rohkem kaaluksid.“
„Tulid sa selleks siia, vürst, et mulle seda öelda?“ küsis Cedric. „Tahad sa mulle mu tõu hukkumist meelde tuletada, enne kui haud viimse Saksi kuningliku võsu peal kinni aetud?“ Tumestunud näol ta rääkis: „See on julge ja järelemõtlemata!“
„Püha risti nimel, seda mitte,“ vastas kuningas, „vaid see sündis täielikus usalduses, mis on ühel tublil mehel teise vastu, ilma vähemagi hädaohu varjuta.“
471
