Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/474

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Selle ilmutuse mõju juuresolijaisse oli äärmiselt jahmatav. Cedric taganes niikaugele, kui müür lubas, ja tema vastu tugenedes, nagu ei suudaks ta enam muidu seista, vahtis ta üksisilmi ja ammulisui oma sõbra koltunud kuju.

Ivanhoe lõi omale risti ette ja palvetas saksi, ladina või prantsuse keeli, nagu tal sõnad just suhu sattusid, kuna Richard korda mööda lausus Benedicite ja Mort de ma vie[1].

Vahepeal hakkas alt trepilt müra kostma, kuna keegi karjus: „Võtke äraandjad mungad kinni!“ ja teine temale vastas: „Heitke nad vangikeldri!“ ning kolmas juurde lisas: „Visake nad kõrgemalt müürilt alla!“

„Jumala nimel,“ ütles Cedric, pöördudes nähtavasti oma lahkunud sõbra viirastuse poole, „kui sa oled surelik, siis räägi, oled sa aga lahkunu vaim, siis ütle, mis ajas su ennast meile ilmutama, või ütle, mis võiksin ma sinu hinge rahustamiseks teha. Elusalt või surnult, suursugune Athelstane, vasta Cedricule!“

„Seda tahan ma teha,“ vastas viirastus väga rahulikult, „kui olen hinge tagasi tõmmanud ja kui te mulle aega annate. Kas ma olen elus? sa küsid. Mina elan, nagu elab igaüks, keda on toidetud vee ja leivaga kolm päeva, mis tunduvad kolme aastasajana. Jah, vee ja leivaga, isa Cedric! Taeva ja kõigi tema pühimuste nimel, paremat toitu pole ma nende igavesti pikkade päevade jooksul mitte maitsnud ja Jumala armunõul olen ma praegu siin, et teile seda öelda.“

„Kuidas, suursugune Athelstane,“ ütles must rüütel, „mina ise nägin, et metsik tempelrüütel teid Torquilstone võtmise lõpul maha lõi, ja nagu ma mäletan, jutustas Wamba, teie pealuu olnud kuni hammasteni läbi raiutud!“

„Teie eksisite, härra rüütel,“ ütles Athelstane, „ja Wamba valetas. Minu hambad on heas seisukorras, mida tõendan peagi õhtusöögil. Aga sellepärast ei võlgne ma tempelrüütlile vähematki tänu, sest lüües pöördus tal mõõk käes, nii et mõõgatera lapiti mulle pähe langes; oleks mul mu teras-

  1. Sõnasõnalt: mu elu surm; umbes: pagan võtku mind. Tõlk.

474