„Usu ometi,“ ütles munk, „ma andsin talle oma võitluskepiga hoobi, mis oleks pidanud härja maha rabama, aga tema kehast käis ta läbi, nagu oleks see mõni suitsusammas!“
„Püha Huberti nimel,“ ütles minstrel, „see on imeline lugu ja selle peaks sõnastama viisil: ,Mure munga manu tuli‘.“
„Naera kui tahad,“ ütles vend Tuck, „aga ennimini võtku mind iga esimene saadan, kui et ma kunagi seda laulu laulan. Ei, ei, kohe sealsamas ma otsustasin mõnest heast asjast oma juuresolekuga osa võtta, olgu see nõia põletamine, Jumala kohus kahevõitlusel või mõni muu Issanda meelepärane toimetus ning nõnda ma olengi siin.“
Kui nad niiviisi kõnelesid, katkestas Templestowe püha Michaeli kiriku kell oma helinaga nende väited; kirik oli auväärt ehitus ja seisis pretseptooriumist pisut eemal väikeses külakeses. Üksikult tungisid õudsed kellalöögid kuuljaile kõrvu, jättes iga kord nii pika vahe, et eelmine kõla jõudis parajasti kaugusse kaduda, enne kui uus pärale saabus. See helin oli läheneva talituse ettekuulutajaks ja täitis rahvahulga südame õudusega; kõigi silmad pöördusid pretseptooriumi poole, kust pidid ilmuma suurmeister, võitlejad ja süüalune.
Viimaks ometi langes tõstesild, väravad avanesid ja rüütel, kes suurt ordu lippu kandis, sõitis lossist välja, ees kuus pasunapuhujat, järel ordurüütlid paarikaupa, viimasena suurmeister toreda hobu seljas, kelle riistad kõige lihtsamad. Tema järel tuli Brian de Bois-Guilbert, kes pealaest jalatallani hiilgavas varustuses, kuid ilma odata, mõõgata ja kilbita, mida kandsid kaks kannupoissi. Tema nägu, mida pooleldi varjas peakattelt alla lehviv sulg, kandis kirgede segu ilmet, milles uhkus näis heitlevat kahtlusega. Ta oli tondiliselt kahvatu, nagu poleks ta mitmel ööl silma kinni saanud, ometi juhtis ta oma tantsivat sõjahobust hariliku kerguse ja osavusega, nagu see tempelordu paremale piigile kohane. Tema üldine mõju oli suur ja käskiv, aga kui teda tähelepanelikumalt vaadelda, siis torkas tema tumedais näojoontes midagi silma, millest pilk tahtmata kõrvale libises.
485
