teie nimekaimu kaudu Inglismaale tuli, pole keegi rohkem kui teie selle au vääriline olnud. Ausõna, ma võiksin õnnetute Vortigernile andeks anda, kui tal poolgi meie silmadele esinevast põhjusest oli oma au ja kuningriigi minetamiseks.“
„Ehk oleksite oma viisakustega kokkuhoidlikum, härra rüütel,“ vastas Rowena lugupidavalt, ilma et oma loori oleks kõrvaldanud, „ja jutustaksite ennemini viimseid uudiseid Palestiinast, mis inglise kõrvale meeldivamad, kui teie prantsuse viiside pärased meelitused.“
„Mul on vähe tähtsat jutustada, leedi,“ vastas Brian de Bois-Guilbert, „ainult teade sõjariistade-rahust Saladiniga[1] on kinnitust leidnud.“
Teda segas Wamba, kes oma harilikule paigale, eesli-kõrvadega ehitud tugitoolile oli asunud, mis seisis paari sammu kaugusel majaisanda selja taga, kes iseoma taldrikult narrile aeg-ajalt palasid pani, missugust lahkust ta aga ühes armualuste koertega pidi jagama, kellest, nagu juba tähendatud, nii mõnigi kohal oli. Siin istus Wamba, väike laud ees, jalad tooli alla ja paled sisse tõmmatud, nii et lõualuud paistsid pähklatangidena, silmad piluli, kuid ometi suure elavusega kõike tähele pannes, mis võiks põhjust anda narri naljadeks.
„Need sõjariistade-rahud uskmatutega teevad mu vanaks,“ hüüdis ta, ilma et sellest oleks hoolinud, kui äkki ta tempelrüütli kõne katkestas.
„Mine ikka, võrukael, kuidas nii?“ küsis Cedric näoilmel, mis hea meelega valmis on oodatud nalja vastu võtma.
„Sest mina mäletan neid oma elu ajal juba kolm,“ vastas Wamba, „ja igaüks neist pidi viiskümmend aastat kestma, nõnda et mina kokku arvates juba sada ja viiskümmend aastat peaksin vana olema.“
„Ometi oleksin mina valmis tagatist andma, et te vanadussurma ei sure,“ ütles tempelrüütel, kes nüüd oma metsas kohatud sõbra tundis; „mina kinnitan, et te ainult vägivald-
- ↑ Egiptuse ja Süüria sultan 1171—93. Tõlk.
50
