Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/506

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

gelaslikku Lõvisüdat poleks Chaluzi[1] lossi ees Limoges’i lähedal siit ilmast ära kutsunud. Selle suurmeelse, kuid taltsutamata ja romantilise riigivalitsejaga kadusid ka kõik tema auahnuses ja suurmeelsuses kavatsetud plaanid, ja väikese muutusega võib tema kohta tarvitada Johnsoni[2] sõnu, mida see Rootsi kuningale Karl XII-le[3] lausunud:

Ta saatus lõppes kuskil võõral mäel,
Kus kindlus nõrk — seal langes toorel käel.
Kord piiras tema nime õudus, nutt,
Nüüd ammutab t’ast kõlblus, muinasjutt.

  1. Lossiomanik leidis oma maa pealt varanduse ja pakkus sellest poole Richardile kui oma laenuhärrale, see aga nõudis kõike omale. Selle tõttu lossi piiramine, kus Bertrand de Gourdon kuningat õlast haavas. Haav polnud raske, kuid halva ravitsuse tõttu muutus ta surmavaks. Enne Richardi surma langes loss ja tema elanikud tapeti kõik maha, armu anti ainult Bertrand’ile, kelle julgus Richardile meeldis. Peale kuninga varssist surma nüliti Bertrand elusalt ja poodi siis üles. Tõlk.
  2. Johnson, Samuel (1709—1784). Siinsed read on võetud luuletusest „The Vanity of Human Wishes“. Tõlk.
  3. Karl XII-dal lasti 1718. a. Friedrichshalli kindluse piiramisel Norras kuul peast läbi. Tõlk.

506