Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/61

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Irvitava naeratusega vastas tempelrüütel: „Kaval ja petlik valevorst!“ ning läks edasi, nagu ei tahaks ta enam kõnelust jätkata, rääkides oma türgi orjadega juuresseisjaile arusaamatul keelel. Vaene iisraelimees näis sõjaliku munga sõnade tõttu sedavõrt jahmatanud, et alles siis oma kummardunud pead julges tõsta, kui tempelrüütel juba saali tagaotsa oli jõudnud. Ringi vaadates tegi ta imestanud näo nagu inimene, kelle jalge ette just praegu pikne on löönud ja kes ikka veel kõuemürinat oma kõrvus kuuleb.

Varssi peale seda juhatati tempelrüütel ja kloostriülem majaülema ning sissekallaja poolt magadisruumidesse, kummagi ees kaks tulelondi-kandjat ja kaks teendrit kehakinnitusega, kuna alamad teendrid nende saatjaile ja teistele külalistele juhiks olid puhkuspaiga leidmises.



Kuues peatükk.

Et osta tema lahkust, pakun sõprust:
Kui nõus ta seega — hea, kui ei — adjöö;
Mu arm, ma palun, andke andeks mull’.
Venedigu kaupmees.

Kui palverändaja tulelonti kandva teendri juhatusel läbi ebakorraliku maja keeruliste koridoride sammus, tuli sissekallaja talle järele ja sosistas tema selja taga, et kui tal midagi karika hea mõdu vastu ei ole, siis leidub siin nii mõnigi teenija, kes hea meelega tahaks pühalt maalt toodud uudiseid kuulda, iseäranis aga rüütel von Ivanhoe kohta käivaid sõnumeid. Silmapilk ilmus ka Wamba sama palvega, tähendades, et üks kann pärast keskööd on rohkem väärt kui kolm kannu pärast õhtukella. Ilma et palverändaja Wamba autoriteetlikule arvamisele vastu oleks vaielnud, tänas ta lahkuse eest, kuid tähendas, et tema on usulise tõotuse annud mitte kunagi köögis asjust rääkida, millest ta saalis peab vaikima. „See tõotus,“ ütles Wamba sissekallajale, „kõlbab vaevalt sulasele.“


61