Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/79

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


pisut kallak, kümne jardi laiune tee telkide tasandikule. Teed kaitsis mõlemalt poolt tugev teivasaed, niisama ka telkide esist välja, kuna siin kui ka seal vahiks seisid sõjariistus mehed. Turniiriplatsi põhjapoolsel sissekäigul oli samasugune kolmekümne jala laiune tee, mille lõpul oli suur kaitstud väli neile rüütlitele, kes mõtlesid väljakutsujatega võitlusse astuda. Selle välja taga seisid telgid igasuguse kehakinnitusega ja relvameistrite, seppade ning muude teendritega, kes valmis olid tarvilikul korral oma abi pakkuma.

Osa võitlusvälja piirasid ajutised rõdud patjade ja vaipadega nende leedide ja härrade tarvis, kes mõtlesid mängusid pealt vaadata. Kitsas ruum rõdu ja võitlusvälja vahel oli määratud vabameestele[1] ja pisut paremale publikumile, mitte päris lihtsale, ja seda paika oleks võinud ehk teatripõrandaga võrrelda. Segahulk asenes rohuplatsile pandud pinkidel, mis kallaku maapinna tõttu üksteisest kõrgemal seisid ja istujail võimaldasid üle vaadata niihästi rõdu kui ka võitlusvälja. Peale nõnda pakutud mõnususe oli mõnisada inimest veel heinamaal kasvavate puude okstele roninud ja isegi lähedal seisev külakiriku torn oli vaatajatega koormatud.

Üldise korralduse suhtes peaks veel tähendama, et üks rõdu, mis seisis võitlusvälja hommikupoolse külje keskpaigas, seega just seal kohal, kus võitlejate kokkupõrked pidid sündima, oli teistest kõrgem ja rikkalikumalt ehitud ning seal seisis midagi trooni taolist baldahiini ja ilutseva kuningliku vapiga. Toredais livreedes kannupoisid, paažid ja teendrid surusid selle asupaiga ümber, mis oli määratud prints Johannile ja tema kaaslastele. Selle kuningliku rõdu vastas, teisel pool võitlusvälja, õhtupoolsel küljel, seisis teine sama kõrge rõdu, mis oli ehk vähem toredalt, kuid veel kirevamalt dekoreeritud kui kuningliku printsi oma. Salk paaže ja hulk noori ilusaid neitsisid, kes kandsid rohelisi ja

  1. Tekstis „yeomanry“, mis tähendab väikesi maaomanikke, jõukamaid kodanikke, aga ka kuninga kaitseväge ja miilitsat. Yeomeniks nimetab Scott hiljemini ka Locksleyd ja tema mehi — metsavendi. Tõlk.

79