Hilja, hilja, emakene!
udust olin väljas ma:
hilja — hilja, emakene,
varemeid jäin vaatama.
Minu isamaa on vaene,
oh mu hella emake;
tema üle uhab laine —
aastasajaid alati!
Oh mu isamaa on vaene,
mina ise vaene ka.
Ühest on ta üksi rikas —
murest, hädast otsata.
Leian siiski kadund kinda,
avaldan maailmale!!
