JUUDIT. Kes rikkus?
SIIMEON. Mehed ja naised tulid, tulid lapsedki ja tegid su koja paljaks. Kes kaitsta katsus, löödi maha, varandus kanti laiali, kisti puruks või tallati jalgega ära.
JUUDIT (arutult) Osias, kas kuuled?! Mu koda on paljaks riisutud, mu teenrid tapetud. Kus olid sina sel ajal? Sa lubasid ju jääda Petuulia peavanemaks, kuni ma saan Olovernese palet näinud. Peab mees, peab inimene nõnda oma sõna?
SIIMEON. Ära räägi Osiasega: tema ei kuule sind enam.
JUUDIT. Elavad on kurdiks jäänud ja jumalal pole enam kuulmeid; pööran koolja poole, ehk kuuleb tema mind. Ehk teevad surnud oma suu lahti ja annavad aru, miks rüüstab Iisrael oma päästjate kojad, miks teeb ta oma kaitsjad paljaks ja miks ulatab ta neile sandikannika? Kust pean ma varju otsima ja mida pean ma nüüd sööma? Pean ma kerjuskepi võtma, mis põletab, pean ma armuleiba hammustama, mis kõhus pureb, või pean ma hommikutuulega oma nälga kustutama? Siimeon, ma kaotan mõistuse, kaotan usu, kaotan kõik, millega enne elasin, aga ometi ei tule surm. Kus on jumal, kellest mulle juba lapseeas rääkisid. (Rääkimise ajal kantakse Osiase korjus ära.)
SIIMEON. Sada aastat olen teda otsinud, aga ikka veel otsin ma. Otsin õhtuti, kui tuuline taevas punetab, otsin puhtel, kui helendavad roosad lumemäed, otsin ja otsin; südaöölgi nuuksub mu hing tema järele. Aga kas teab keegi, kus tormi kodu? Leiab keegi laeva tee ulgumerelt, kotka tee taeva alt või mao tee kaljult? Kes ajab nooremehe jalajälgi, kui ta pimedas läheb neitsi poole, kes teda ootab?
JUUDIT. Siimeon, ehk ei olegi teda, ehk ei ole teda kunagi olnud; kardan, et ei ole. Tahaksin võimatut, siis usuksin.
