OSIAS. Kus oli siis Karmis? Miks ei astunud ta vahele?
KÄSKJALG. Karmis oli seal, ta püüdis kaupmeest kaitsta: leib ja vesi olla tema, ta võida nende eest võtta, niipalju kui saab, niipalju kui tahab.
OSIAS. Ja rahvas?
KÄSKJALG. Rahvas karjus: müüdud hing! Ta on kaupmehelt meelehead saanud, sellepärast kaitseb ta teda. Ta on orjastajate sulane! Maha orjaperemehed! Maha meeleheavõtjad! Ja siis välkusid rusikad, tõusid kaikad, lendasid kivid. Silmapilguga oli kaupmehe laud ümber, veekruusid purud ja leib tallati jalgega ära; vaevalt sai keegi midagi. Kaupmees ja tema naine aga ning Karmis lamasid oma veres; nad tallati ära ühes leivaga.
OSIAS. Neid on Jehoova sõrm puutunud. Juuda mees ei pea Juuda meest oma orjaks tegema, nõnda seisab käsuõpetuses; ammugi ei pea ta seda tegema raasukese leiva ja tilga vee eest. Karmis on oma kohused unustanud, sellepärast on Jehoova teda nii karmilt katsuma tulnud.
RABI. Jehoova nimi olgu kiidetud!
KÄSKJALG. Aga rahvas lõhub edasi.
OSIAS. Mida tahab ta veel?
KÄSKJALG. Rahvas on arust ära, ta purustab meeletuses, hävitab mõtteta, sellepärast palub Kabris abi.
OSIAS. Tänapäev paluvad Iisraelis kõik abi, nagu oleksid nad väetiks lapseks saanud. Kui ometi keegi oleks, kes ka mind aitaks, mulle head nõugi annaks!
JUUDIT (ärevalt, vaimustuses) Võta minu nõu kuulda, Osias, mina annan sulle head nõu.
OSIAS. Lase kuulda, emand, käskjalg ootab.
JUUDIT. Hea sõna on mõnikord vägevam kui terav mõõk; sellepärast mine rahva juurde ja ütle talle, et abi tuleb, et
