mõtleb kogu Petuulia, nagu mõtleb varsti kogu Iisrael — nõnda mõtled sa. Nüüd mõistan su nägemust nutjast lapsest ja kellegi puutumisest, mis oli nagu tuleleek! Sinu liha põleb, sinu naisilu leegitseb Olovernese poole! Pagana mehe, Iisraeli vaenlase järele kõnnivad sinu öisedki jalajäljed!
JUUDIT. Osias, mispärast teotad sa Jehoovat minu kojas ja miks pöörad sa tema kutsumise tiiraseks himuks. Kui sa tõesti nõnda arvad, siis mine ära minu kojast; mine oma kotta ja teota seal Issandat, kui see sinu südant jahutab; mine ja ära tule enam kunagi.
OSIAS. Anna andeks, Juudit, ma olen tõepoolest arust ära, nagu kogu Petuulia, ma olen sinu pärast arust ära. Jää siia, jää kodulinna, siis saan aru tagasi.
JUUDIT. Osias, ära palu seda, ära palu ilmvõimatut, palu midagi muud.
OSIAS. Mul ei ole muud palvet kui aga — tule minu kotta, Juudit, aita minu kohuseid kanda, muidu lämbun ära.
JUUDIT. Täna ei või, homme ei või…
OSIAS. Siis luba ometi, et sa millalgi tuled, tulla tahad; muidu ei tea ma, mis teen.
JUUDIT. Seda luban, ainult üks tingimus.
OSIAS. Palun tingimusteta.
JUUDIT. Ei, Osias! Sa pead siia jääma ja talitama kui Petuulia peavanem, sa pead seda tegema Iisraeli pärast, kuni ma saan läinud ja Olovernese palet näinud. Siis tahan tulla, kui see on Jehoova tahtmine.
OSIAS. Sa jääd kauaks, Juudit, kardan, sa viibid, sa unustad minu ja Iisraeli, me läheme hukka sinuta.
JUUDIT. Osias, ole kangelane, ole inimene; täna on silmapilk, kus seda võid. Õhtul, kui pimeneb, oota mind kaevude väraval; sealt läheb minu tee.
