JUUDIT. Ma ei tea, mis räägiti, aga ma tean, et olin hirmus õnnetu. Sellest saab juba varsti kolm aastat mööda. Siis olin väga noor, ainult nii noorelt jõuame nii suurele õnnetusele vastu panna.
SUSANNA. Emand on ikka alles noor.
JUUDIT. Aga ma olen vanemaks, olen palju vanemaks saanud, — kannatus teeb ruttu vanaks.
SUSANNA. Kannatus teeb targaks, ütles mulle kord vana Siimeon.
JUUDIT. Kas sa ei tahaks öelda, mis rahvas minust sel korral rääkis?
SUSANNA. Kardan korrata kurje sõnu.
JUUDIT. Need on ju vanad asjad, nende pärast ei minda ometi kohtusse. Noorusrumalused, peaaegu lapsepõlve mälestused.
SUSANNA. Emand palunud kadu, räägiti.
JUUDIT. Kellele?
SUSANNA. Oma mehele… Ärgu pangu emand neid sõnu mulle pahaks.
JUUDIT. Räägiti tõesti seda?
SUSANNA. Just nõnda, emand.
JUUDIT. Ah, Susanna! Kui sa teaksid, kui meeletu ma siis olin kurbuses! Neitsimure röövis aru peast.
SUSANNA. Siis ometi, emand!
JUUDIT. Sel korral palusin kõigele kadu: endale ja neile, kes minust õnnelikumad. Needsin tähedki taeva, kui nad ööseti särasid, sajatasin vaikist tuult oma hoone katusel, vannutasin päikest, et ta ei soendaks. Mis siis ime, kui oma mehelegi kadu palusin. Jah, ma palusin, mäletan, et palusin. See oli kord õhtul toa peal telgis asemel. Linn sumises alles tasa, tähed särasid, tuul liigutas telgi riideid… siis
