JUUDIT. Küll Jehoova muretseb januste eest.
SUSANNA. Petuulias on palju närbivaid lapsi. Väetikeste suust kostab karjumine ja nende silmad on pondunud haledast nutust.
JUUDIT. Ons Jehoova inimeselaps, et tema käskude pärast peab kauplema? Eks ei pea ma Olovernese ette minnes oma ihu kasima ja oma liikmeid tegema lõhnavaks lilleks. Otsi mulle mürriõli, mida toonud Siidoni kaupmehed, pane valmis kallid rohud, mis lõhnavad magusasti. Kirstust võta mu merisinised riided, mis vilguvad rohekalt, ja peened Egiptuse lõuendid, sest ehituna tahan alla minna Assuri leeri ja nagu mõrsja ilmuda Olovernese palge ette. Kaela panen merevahust kaelakeed, mis föniiklased toonud teiselt poolt ilmaotsa, kõrvu anna mulle mu kõrvarõngad ja too välja kõik muud kallid ehted, mis mulle surres jättis Manasse… Alla minnes tahan kandle võtta ja tema keeli helistada meelepäraseks mänguks Olovernesele ja tema sulastele, et neil himu tõuseks naise järele, kes tuleb mägedelt… Mine ja tee, nagu ma käskinud.
SUSANNA. Ma lähen, emand. (Ära.)
JUUDIT (langeb põlvili ja palvetab) Vägede Jehoova, kes sa mind kutsusid, tee ilusaks mu silmade vaade ja himuäratavaks mu liikmete nõtkus! Anna mu häälele sulavus ja juhi mu sõrmi kandlekeelil, et mängiksin meeletuks Assuri leeri ja süütaksin armuihke Olovernese silma. Anna mulle tarkust ja kavalust, et mõistaksin õieti su salanõu ning et ma jällegi ei viiks oma neitsilikke kenadusi ilma naeruks. Kuule, Jehoova, oma ümmardaja häält ja ära jäta teda mitte maha, sest tema on kõvasti nõuks võtnud ei midagi peljata, ei millegi ees kohkuda. Iisrael leinab, Iisrael nutab, Iisraelis on vaikinud vile ja pill, Iisraeli ei rõõmusta enam kinniri ega siltseli mängud, aga mina, Iisraeli tütar, tahan alla minna
