NIMETU. Annaksin kümme korda oma nooruse, et sinu asemel olla.
OLOVERNES, Sa liialdad, noormees. Sa oled õnnetu ja arvad sellepärast, et teised kõik on õnnelikud. Aga mis on õnn? kes on õnnelik?
NIMETU. Kõik räägivad ainult sinust. Isegi need, kes sind neavad, räägivad ainult sinust, sest nad kõik tahaksid sinu asemel olla.
OLOVERNES. Tähendab, minu nimi ei annud sulle rahu, sellepärast tahtsid mind tappa?
NIMETU. Olin kuulus sõjamees omal maal ja ümberringi, minu nimi käis suust suhu vanade ja noorte keskel, meeste ja naiste seas, aga nüüd räägitakse minu kodus ja mujal ainult sinust ning rahvaste kenamad tütred ehivad end ainult sinu pärast.
OLOVERNES. Kodus ollakse harva kuulus. Või teeb sulle tõesti muret naiste eblakus ja nende himur edevus?
NIMETU. Olen noorem sinust, Olovernes, ja minu jalge ees ei seisa ilma varandused ja kenadused maitsmist oodates.
OLOVERNES. Mina ise seisan Nebukadnetsari jalge ees, olen tema sulane.
NIMETU. Aga rahvas räägib ainult sinust.
OLOVERNES. Rahvas, ikka rahvas. Ja naised… Liiga ripud sa, noormees, rahva ja naiste küljes. Mis peab sinust nõnda saama? Mis pean sinuga peale hakkama?
NIMETU. Tapa mind või lase tappa.
OLOVERNES. Usud sa, et surmas ootab sind õnn? Oled sa kuulnud, et keegi on surmas õnnelikuks saanud?
NIMETU. Tahtsin ju sind tappa, sellepärast pean surema.
OLOVERNES. Tahad sa ikka veel mind tappa?
NIMETU (lööb silmad maha, vaikib).
