on käsualused, sina aga võid teha, mis tahad, võid minna, kuhu süda kutsub. Kogu maailm on sinu päralt, kogu suur maailm, kas kuuled! (Nimetu langeb Olovernese ette põlvili, haarab tema jalge ümbert kinni ja nuuksub.)
(Vaikus.)
OLOVERNES (kätt Nimetu pähe pannes). Õnnetu noormees! Vastad sa nõnda mu sõnadele? Igatahes on su vastus selge ja ma ei eksinud, kui su vabaks kuulutasin… Aga tõuse üles, ma ei aja sind kuhugi; sa võid ka siia jääda, kui soovid. Veel enam: ma palun sind — jää siia, jää minu juurde.
NIMETU (tõustes). Kuhu peaksingi minema.
OLOVERNES. On siis maailm nii kitsas?
NIMETU. Igal pool räägitakse ainult sinust. Sina oled minult kõik võtnud, mis mulle armas.
OLOVERNES. Näen sind esimest korda.
NIMETU. Ainult sinu nimekõla riisus mult õe ja mõrsja.
OLOVERNES. Kas sa siis ei tea, et naised on liblikad pimedal ööl: mida heledam tuli, seda rohkem lendab neid kokku. Selleks on neile tiivad antud. Häda sellele, kes neid püüdma läheb, sest see võib kaotada neid kui ka iseennast. Mina annaksin sinu sulle endale tagasi, muud paremat ei mõista ma teha.
NIMETU. Su and on armuand, Olovernes, ja armu saamiseks ei tulnud ma sinu telki: mul pole midagi vaja,
OLOVERNES. Usun, aga minul oleks sind tarvis.
NIMETU. Siis mitte minu pärast ei kuulutanud sa mind vabaks?
OLOVERNES. Me ei tee midagi teiste pärast, nii või teisiti on me tegusid ikka meile enestele tarvis.
NIMETU. Sa nimetasid mind oma sõbraks, aga kas siis sõprus ei kohusta?
