OLOVERNES. Tõstan karika Nebukadnetsari auks. Ta elagu!
HÄÄLED. Nebukadnetsar elagu! Elagu! Elagu!
JUUDIT. Ma ei tunne Nebukadnetsarit, aga ma tunnen Olovernest, sellepärast — elagu Olovernes!
HÄÄLED (tormikalt.) Olovernes elagu! Olovernes! Elagu! Elagu! (Kauakestev müra.)
OLOVERNES. Tänan, sõbrad. Joon teie terviseks ja soovin teile head ööd; oleme täna juba küllalt rõõmsad olnud. Homme ootab meid töö, sest Nebukadnetsar on teel ja mägede linnad alles võtmata. Head ööd!
PIDULISED (tõustes.) Head ööd, Olovernes!
OLOVERNES (Juuditile, kes ka lahkuda tahab.) Viibi, mägede tütar.
JUUDIT (sõnakuulelikult.) Su ümmardaja kuuleb, Olovernes.
OLOVERNES. Pagoas, täna seisavad vahid ainult väljaspool telki, kuni ma saan käskinud.
PAGOAS. See olgu nõnda, Olovernes. (Lahkub viimasena.)
OLOVERNES (Juuditile) Esiteks kutsusin sind oma lauda, aga sa ei tulnud, ma pakkusin sulle rooga ja viina, aga sa ei võtnud. Nüüd olen üksi, ehk tuled nüüd, nüüd oleme kahekesi, ehk maitsed nüüd mu rooga ja viina.
JUUDIT (puiklevalt.) Jumala käsud maksavad ka üksi-kaksi.
OLOVERNES. Ikka need jumalad! Ma ei armasta jumalaid, kes inimeste asjusse segavad.
JUUDIT. Mägedel kardavad ka mehed jumalat.
OLOVERNES (naeratades.) Pole ime. Mägedel elades olete jumalatele lähemal, sellest see kartus. Aga usu, Juudit, ma ei taha enam kauemaks üksi jääda; ei tule sina siia, siis tulen mina sinna, ehk olgu sul terve leegion tundmata kurje jumalaid ümber. Tulen otse jumalate sekka, nagu oleksin ise täna sinu läheduses jumalaks saanud. Lubad sa mind tulla?
