OLOVERNES (heidab lambanahale pikali ja paneb pea Juuditi põlvile.) Mida suurem laps, seda suurem armastus, nõnda ütlid.
JUUDIT (kätt Olovernese pähe pannes.) Jõuaksin ma nii suurt last küllalt armastada?
OLOVERNES. Kui katsuksid. (Vaikus.) Su käsi on kuum… su põlved värisevad. Kas nad ka siis värisesid, kui Nimetu lokid neid puutusid?
JUUDIT. Olovernes, mõnikord olekus hea vaikida.
OLOVERNES. Sinuga tahaksin kõigest rääkida, olen ju su laps.
JUUDIT. On ka halbu lapsi.
OLOVERNES. Ema, karista mind, kui halb olen, aga ära tõuka mind eemale: mul on nii hea su põlvede juures ja su ihusoojus on parem kui magus viin. Sa oled noor, oled ilus, peaaegu kahetsen juba, et oled mu ema. Aga ma ei tahaks ka sinu isa olla ning vaevalt kõlbaksin sulle sõbraks või vennaks: liig hea on mul su põlvede juures ja sinu ihusoojus uimastab mind.
JUUDIT. Mu laps, sa räägid nagu mees, kel tõuseb himu naise järele.
OLOVERNES. Ma räägin nagu laps, kes himustab emale lähemale, sootuks lähedale… Lühtrid põlevad nii heledasti, et silmade peale hakkab; imelik, äkki hakkavad lühtrid mulle silme peale. Kustutame ära need lühtrid, ema: ma ei taha enam midagi näha, ei taha enam näha su silmigi, ainult tunda tahan sind. Ema, lähme ja kustutame lühtrid.
JUUDIT. Olovernes, Olovernes!
OLOVERNES. Ema, kas sa ei taha lühtrid kustutada, mis põlevad nii heledasti? Laps tahaks sinu juures magada, laps tahaks uinuda, sest ta on joobnud joodud viinast ja sinust, ema; sinu ihust on laps joobnud, ema. (Ajab enda küünarnukile.) Tule, ema, ma palun, tule, Juudit, su nimi hakkab
