JUUDIT (põnevalt) Räägi, Olovernes, ma ootan.
OLOVERNES. Kui sa poleks nii sõnakas ja… auahne.
JUUDIT. Olovernes!
OLOVERNES. Sa ei armasta, Juudit, sa pole vist kunagi armastanud, ei kunagi. Minuski näed ja kuuled ainult mu nime. Sa tahaksid seda ilma silmis veel aupaistelisemaks teha, et siis selle hiilgest osa saada. Ma ei tea, mis Juuditi nimi ütleb mägedel, ei tahagi teada, näen sind ennast, tunnen su ihu lõhna, aiman su liikmete värinat, ja sellest on mulle küll. Tahaksin silmapilgukski unustada kõik nimed, tahaksin ainult sind oma läheduses tunda, kus kaovad mälestusest orjakuningad ja kuningate orjad. Armastan andumist, ihkan unustust, selles otsin igavikku. Himusid võib muidugi täita, himusid võib ka nende naiste juures täita, kes ei tunne andumist ja kes annavad oma kenadusi raha, vannete, tõotuste ja abielu eest. Aah! Ikka harvemaks saavad igaviku-silmapilgud, ikka sagedamalt kuulen ainult oma nime. Aga oma nimest ei saa ma juba ammugi enam joobnuks. Juudit, sina oleksid võinud mind joovastada…
JUUDIT. Ja siis?
OLOVERNES. Ja siis… Ma ei tea, mis siis. Oleks alanud jällegi hall igapäevsus.
JUUDIT. Meeste joovastus lahkub ruttu ja mängust saab neil varsti himu otsa. Mis saab naisest pärast seda?
OLOVERNES. Tõepoolest ei tea. Aga siiski armastan mängu, milles võiks unustada ilma ja iseenda, oma nimegi. Ja sina, Juudit, sina oleksid ehk pärast emaks saanud.
JUUDIT. Oleksin sulase lapse emaks saanud, aga ma tahaksin kuninga poegi ja tütreid ilmale kanda.
OLOVERNES. Juudit, sa ei armasta lapsi.
JUUDIT. Mu ihu karjub nende järele.
